Kergemat sorti katastroof

Eile ema ja õega oli ikka väga tore. Üks sellistest õhtutest, kui kõik on mõnus ja lahe ja kerge. Käisime Armastuses ja pärast Shakespeare'is, mõlemad on väga armsa atmosfääriga kohad. Koogid, väike veintsik, snäkid... täiuslik. 

Täna oli vist kõige parem päev, mis mul tööl üldse olnud on. Inimesi ja tegemist oli palju, seda kah, aga muidu ka igapidi hea tuju. Nüüd, kus meil seal ka tool on ja valge inimese moodi istuda saab, on võimalik isegi kõrgeid kingi kanda. Maailm on jälle natuke parem paik. Naissoost turvamees jõllitas eriti vihaselt ja meessoost sebis eriti aktiivselt. Hehe. Muuseas, turvamehed on absoluutselt mihklid teisi, eriti enda töökaaslasi taga rääkima. Nii naised kui mehed. Vahel hakkab päris piinlik, kui nad paariviisi mu leti kõrval seisavad ja oma ülemusi või töökaaslasi klatšivad. Iga asja jaoks on siiski oma aeg, koht... ja häälevaljus. See on ka tüütu, kui nad räägivad, kuidas nende töö sakib, vahetused, palk jne, enamasti mitte mulle, vaid üksteisele, aga otse mul kõrva ääres, pinisevad nagu sääsed. Nagu ei ole nii väga huvitatud võõrastest eludest. Täna, kui üks jälle tuli, a la "Tahaks koju!" ei osanud ma muud vastata kui lakooniliselt: "No mine siis." Või palga sakkimise peale: "No otsi siis uus töö!"

Ja ta tuli ikka ja jälle... Suhtlemisvaegus vist.

Siis hüppas minu juurest läbi poiss, keda siin eelnevalt olen vist Täispaketiks  (hm...) nimetanud, ja ajas veerandtunnikese juttu. See oli kõige imelikum vestlus üldse. Ma saan nagu aru eesmärgist, aga ma ei saa aru, mis vahendeid ta kasutas. Kõigepealt hakkas "kauba kiitmine", mis pmst tähendab, et sa räägid teisele, kui hea ja suurepärane sa oled ja mida kõike sa teed. Selles pole midagi halba, ma olen ise ka seda teinud. Pigem see kui enda maha tegemine. Siis ta mainis, et kuulub ühe erakonna noortekogusse ja ma ütlesin: "Astu aga edasi, mulle meeldib nimelt Savisaar!" Ta tõmbus näost kahvatuks ja ma pidin selgitama, et tegin nalja. Sealt jõudis jutt kuidagi Ansipini, kes mulle meeldib (tulnukas ju!), aga talle mitte, kogu selle ACTA-värgi pärast. Ta mainis, et ega tavalised inimesed, nö hall mass saagi aru, mis värk selle ACTAga on.

"Tänks, mees," ütlesin ma, "sa just kutsusid mind lolliks."
Kuidagi jõudis ta veel öelda, et mu töö sakib, mu palk sakib (mitte et ta numbrit teaks) ja mu kaup sakib... ja tüdruk teisest vahetusest on liiga hapu näoga.

Eesmärgiks, ma oletan, oli tulla tüdrukuga juttu ajama... Tagajärg: tüdruk on mitte päris solvunud, aga siiralt hämmelduses.

"Küll sa oled sõnaosav," irvitasin ma, "sa oled kutsunud mind lolliks ja kõike, mida ma siin teen, sakkivaks. Ma arvan, et sul on aeg minna."

OMG, ega sa ei solvunud?? Kõik on super, sina oled super....Jne...

Lõpuks olin ma lihtsalt väsinud ja mõtlesin: "Just run along, kid. See on juba küllalt suur katastroof."

Vahel juhtub ka nii.

Ma ei saa aru, mida ma üldse ootan. Võin kihla vedada, et mu numbri küsimiseni ei jõua ta kunagi.