Tõmbasin käega läbi juuste ning sõrmede alla sattus tükk kuivanud munakollast. Mul on juustes muna. Tõenäoliselt sellepärast, et enne duši all ma panin juustesse muna. Ja see, noored, ongi põhjuse-tagajärje seos.
Koorisin oma nahka üleni, meemaskid-värgid-särgid, superluks. Pärast õlitasin end üle keha sisse ja nüüd olen nii pehme, et ise ka ei usu. Väga mõnus tunne on.
Eile Puhja sõidul sain küüti vanemalt härrasmehelt, kes äärmiselt võluvalt mind teietas ja kellel oli just puhkuse esimene päev. Ta isegi ei teadnud, kuhu ta sõidab, vaid läks sinna, kuhu tee viis. Kas pole lahe? Minu õnneks viis ta tee parajasti Puhjast mööda. Talle meeldis hullult seletada, nii et terve tee läks umbes nii: oot, mis jõgi see on? siin ma olen kala püüdnud, siin on jube suured kalad, vot siin ma olen korra kohvi joonud, siin on see ürgorg, jahah, siin oli kunagi baar ja siin pood, enam ei ole, teie ei tea, te olite siis liiga väike, oot, kuhupoole tuleb keerata, et Ulilasse saaks? sealne suveaed oli kunagi hästi kuulus, olid ajad, jah...Oi, siin jäi kunagi mu tütar politseipatrullile vahele...
Ühesõnaga (kahe sõnaga) vahva oli. Selline nostalgitseja tüüp. Eriti mis puutus politseipatrulli.
Mingi hetk tuleb hakata Tartu poole tagasi hääletama, aga mitte veel... Samas tahaks toast välja küll. Hakkan parem endale mannaputru keetma, jube mannapudru isu tuli peale.
Paar päeva tagasi tabasin end väljas jalutades laulmas Michael Jacksoni "I'm bad" viisil hoopis "I'm f**ked, I'm f**ked, I'm really really f**ked..." Täiesti alateadlikult. Selles mõttes, et ma võin ju endale öelda mida tahes, aga alateadvusel on olukord ikka selge...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar