Eile tuiasime Liisuga linna peal. Nii tore oli. Mõtlik kevadõhtu, väikesed joogid, Pirol polnud ruumi, nii et läksime kohe Toomemäele, ainult et Liisule ei meeldinud seal juua ja ta sundis mind enda jooki hästi ruttu ära lõpetama.
"Ma ei oska nii kiiresti," ütlesin kaeblikult. "Pole sellist joodikugeeni lihtsalt."
"Ära muretse, harjutamine teeb meistriks," vastas Liis emalikult.
Nii toetav õde ikka. Ta teab, et ma suudan. Ja ma suutsin.
Läksime Poolde Kuude edasi. Mul alati, kui natuke "lõbusam" tuju sees, tuleb mingi religioonijutt. Mingi teema sellega vist. Mind siiamaani piinab, et väiksena ma nagu teadsin, mida uskusin, aga nüüd, kui olen natuke targemaks saanud, siis tean, et ma midagi ei tea. Ja Liis ütleb alati, et see ei ole tõsi, et eestlased on usuleige rahvas, me ei ole lihtsalt organiseeritult religioossed, vaid igaüks endamisi ja just nii, nagu ta õigeks peab. Ma nõustun temaga sada protsenti. Millelegi peame me ju kõik toetuma, ja meie teeme seda lihtsalt kuidagi oma tunnetusele lähtudes, mitte karjaviisi ja poolsunduslikult ja silmakirjalikult nagu mõnedes hästi religioossetes riikides. Silmakirjalikkus väljendub minu jaoks selles, et näiteks on abordid keelatud, aga ega sellepärast ükski naine seda tegemata ei jäta, vaid teevad kuskil urkas; või on lahutamine taunitud ja lihtsalt kõik panevad vasakule ja paremale ning ainult kirikule on tähtis, et ametlikult on kõik ikka veel abielus.
Õhtu lõpetasime kohvikus Kapriis (milline nimi!), kus oli ju-be ilus sisekujundus ja mitte ühtegi klienti peale meie. Vajusime mõnusatesse tugitoolidesse ja vaatasime suurelt ekraanilt TV3-st lastavat "Van Helsingit", mis oli eriti naeruväärne. Kuna heli polnud, siis tummfilmina kohe eriti naeruväärne. Asja teeb kurioosseks, et see oli mul teismelisena täielik lemmikfilm. Mu toonane pinginaaber märkis, et wada helli, täiesti mööda film ju, ja ma olin jumala solvunud, sest minu jaoks oli see superhea.
Nüüd kõlasid meie naerupahvakud üle terve kohviku.
Jah... ajaga maitse muutub, ja kahjuks mitte alati paremuse suunas. Ma mõnitasin kunagi Power Hit Radiot, täiega mõnitasin, ja nüüd olen sellest sõltuvuses.
Ooo, ma sain just telefonikõne ühest kohast, kuhu ma paar kuud tagasi tööd otsides kandideerinud olin. Paar nädalat tagasi sain teisest kohast sarnase hilinenud kõne. Ju neil ei ole vedanud sellega, kelle tookord valisid. Seekord aga mõtlesin, et mainin ära, mul tööleping juuni lõpuni ja pärast seda vaba, ning sealpool oldi sellest hoolimata huvitatud. Nii et leppisin pühapäevaks tööintervjuu kokku. Jeppii.
Täna tänaval ronis minu kõrval ratta seljast maha üks poiss ja tulistas kõige geniaalsema pick-up line'i üldse: "Tere, kuidas läheb?" Ja lisas komplimendi. Kui ma ütlen, et geniaalne, siis ma mõtlengi ausalt, et lihtne ja geniaalne. Ma ei ole paremat alustusrepliiki veel kuulnud. Näiteks üks teatud Täispakett (issand, ma pean seda hüüdnime muutma, natuke mark. Tal on ju isegi initsiaal, K), niisiis, K võiks õppust võtta ja mitte esimese asjana küsida: "Hei, mis su palk siin muide on?"
Jah, ma pole sellest ikka üle saanud.
Aga tänase poisiga rääkisime kümme minutit ja tänavanurgal andsin oma kontaktid. Selle peale istus ta uuesti ratta selga ja sõitis tuldud teed tagasi. Oli vist kümme minti vales suunas kõndinud.
Vaatan, et ta on mulle juba meilboksi kirja kirjutanud.
See igatahes on punkt eesti meestele. Mõni julgeb ka ligi astuda. Mitte nagu mingi K, keda ma tunnen juba detsembrist saaaaati... Okei, okei, keegi siin on obsessed much. Sorri.
Loodan, et ta selle blogi peale kunagi ei satu.
Õhtu lõpetasime kohvikus Kapriis (milline nimi!), kus oli ju-be ilus sisekujundus ja mitte ühtegi klienti peale meie. Vajusime mõnusatesse tugitoolidesse ja vaatasime suurelt ekraanilt TV3-st lastavat "Van Helsingit", mis oli eriti naeruväärne. Kuna heli polnud, siis tummfilmina kohe eriti naeruväärne. Asja teeb kurioosseks, et see oli mul teismelisena täielik lemmikfilm. Mu toonane pinginaaber märkis, et wada helli, täiesti mööda film ju, ja ma olin jumala solvunud, sest minu jaoks oli see superhea.
Nüüd kõlasid meie naerupahvakud üle terve kohviku.
Jah... ajaga maitse muutub, ja kahjuks mitte alati paremuse suunas. Ma mõnitasin kunagi Power Hit Radiot, täiega mõnitasin, ja nüüd olen sellest sõltuvuses.
Ooo, ma sain just telefonikõne ühest kohast, kuhu ma paar kuud tagasi tööd otsides kandideerinud olin. Paar nädalat tagasi sain teisest kohast sarnase hilinenud kõne. Ju neil ei ole vedanud sellega, kelle tookord valisid. Seekord aga mõtlesin, et mainin ära, mul tööleping juuni lõpuni ja pärast seda vaba, ning sealpool oldi sellest hoolimata huvitatud. Nii et leppisin pühapäevaks tööintervjuu kokku. Jeppii.
Täna tänaval ronis minu kõrval ratta seljast maha üks poiss ja tulistas kõige geniaalsema pick-up line'i üldse: "Tere, kuidas läheb?" Ja lisas komplimendi. Kui ma ütlen, et geniaalne, siis ma mõtlengi ausalt, et lihtne ja geniaalne. Ma ei ole paremat alustusrepliiki veel kuulnud. Näiteks üks teatud Täispakett (issand, ma pean seda hüüdnime muutma, natuke mark. Tal on ju isegi initsiaal, K), niisiis, K võiks õppust võtta ja mitte esimese asjana küsida: "Hei, mis su palk siin muide on?"
Jah, ma pole sellest ikka üle saanud.
Aga tänase poisiga rääkisime kümme minutit ja tänavanurgal andsin oma kontaktid. Selle peale istus ta uuesti ratta selga ja sõitis tuldud teed tagasi. Oli vist kümme minti vales suunas kõndinud.
Vaatan, et ta on mulle juba meilboksi kirja kirjutanud.
See igatahes on punkt eesti meestele. Mõni julgeb ka ligi astuda. Mitte nagu mingi K, keda ma tunnen juba detsembrist saaaaati... Okei, okei, keegi siin on obsessed much. Sorri.
Loodan, et ta selle blogi peale kunagi ei satu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar