Käisin juuksuris. Juuksur oli hästi sõbralik (vahel juhtub ka seda) ja toppis mulle kogu aeg värsket Kroonikat lugemiseks. Ma ei tahtnud, aga võtsin ikkagi vastu. Varsti ta juba naeris, sest iga kord, kui ta mind kuhugi poole pööras (ta ei viitsinud ise ümber minu kõndida, vaid pööras tooli), langetasin ma häiritult ajakirja. "Nii selle lugemisega on, alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama."
Nii on meil kõigega.
Tulemusega jäin päris rahule.
Ükspäev kaotasin oma telefoni ära. Veel siin blogis mainisin, et pean varsti hääletama minema. No seal hääletades oma mobiili kellegi võõra autosse jätsingi. Õnneks on mul komme alati pool elulugu ära rääkida ja ta mäletas, kus ma töötan ning tõi kohe järgmisel hommikul telefoni mulle ära. Vedas, noh. Ei tea, kas see mees nüüd tükil ajal enam hääletajaid peale võtab, kui nood igasugu asju autosse unustavad.
Tol päeval jalutasin Kaubahallist välja, jäätis käes ja suu mossis, ning üks endine töökaaslane keksis ligi nagu varblane: "Mis teed, Anne-Mai? Mis teed? Ah?"
"Ma jätsin just oma telefoni võõrasse autosse," ütlesin pahaselt ning tema puhkes mõnitavalt naerma. Ta kiusas mind alati juba töö ajal ja torkis ribidesse, nii et ma kaubakaste maha pillasin ja üle poe kiljusin.
Peale naermist mainis ta, et tal on superhea olla, sest oli just üle keha spahoolduses käinud, ja keksis samamoodi minema. Tänks mees.
Lõin ennast üles ja hakkan kohe välja minema, et Poli ja Maarjaga kokku saada. Kuigi väljas sajab. Ma ei tea, kas ilm minu meigi ja juuste peale ka mõtleb. Mõtled või???
Jube soe on ka olnud terve päev, niiske ja soe. Kõik puud-põõsad läksid sellest hoobilt kaks korda rohelisemaks.
Pistsin just nina aknast välja. Niii hästi lõhnab!
Tööl juba uuriti, kust sae pekki väljend pärit on. "Kuule, see on ju sealt... Aiku ja Pets... Sipelga 14!"
"Bingo!" ütlesin ma. "Minu missiooniks on see väljend massidesse tagasi tuua."
"Too muidugi!"
Toongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar