Avastasin ühe hämmastava laulu, mille kuulamist ma ei suuda ega tahagi lõpetada: Lana Del Rey - Video Games. Milline hääl, milline muusika, millised sõnad, milline video! Video pidi olema laulja enda tehtud. Kuulasin seda laulu enne väljaminekut ning siis terve päeva ümisesin pargipinkide peal, lugedes "Stalini lehmi". "Stalini lehmad" oli kokkuvõttes ikka jõhkralt igav, Oksanenil on komme korrutada ja korrutada ühte ja sama, lehekülgede viisi, sedasama mõtet või motiivi, ja hüpata ajas edasi ning tagasi, just nagu ta hiljem "Puhastuseski" tegi. "Puhastus" mulle meeldis, aga "Lehmad" oli mööda mis mööda. Pidin selle pooleli jätma, mida mulle absoluutselt ei meeldi teha, juba jonni pärast. Jonn jäi sellele jamale alla...
"Baby Jane'i" lugesin ka vahepeal läbi ning see läks lennates. See räägib lesbidest, täpsemalt kahest deprekas lesbist. Pole mingit võimalust, et sellisel teemal kirjutatud romaan ei saaks huvitav olla, sellepärast see oligi. Vahepeal hakkas üks hoopis meestega magama ja teine oli: "Oh no she didn't!", ja esimene ütles: "Bitch, ära kobise, või saad nuga!" aga ta kobises ikkagi ja saigi... Actionit jagus.
Kui kolmest Oksaneni raamatust üks on mööda ja kaks täiesti pihta, siis pole ju üldse laita tulemus.
Samal teemal jätkates: kuulsin, kuidas kaks pensionäri tänaval rääkisid viimasest modellisaatest. Neile ei meeldinud, et venelanna Xena finaali sai ning blond Triinu koju saadeti. Triinu on küll, jah, jõhker püss, aga nüüd panite küll mööda, tädikesed! Xenas on särtsu! Minu lemmik oli ta algusest peale just selle temperamendi poolest.
Hommikujooksult tulles haarasin kaasa ja vangistasin oma aknalauale vaasi kimbu sireleid. Need jäävad siia vangi igaveseks, või paariks päevaks, kuni närtsivad.
Nüüd mu tuba haiseb.
Panen Lana Del Rey uuesti laulma. Oujee...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar