Jäätis on teema

Aken pärani lahti ja arvutist üürgamas Calvin Harris ja David Guetta. Loodan, et naabritele meeldib tantsumuusika.

Mis prõmmimine see vastu põrandat on? Ma ei saa aru, mida nad öelda tahavad.

Ma olen nii vä-si-nud. Rammestunud. Ma imesin päikesevalgust ja sooja tuult ja sirelite lõhna (esimesed sirelid! Passige nende lühikesele õitsemisajale peale!) endasse nagu käsn. Lihtsalt olin terve päeva väljas ning isegi õhtul oli kahju koju tulla. 

Hommikul käisin jooksmas. Vähemalt sain trennipäevikusse uue sissekande teha, haha. Kui seda Liisule mainisin, tekkis hetkeks vaikus. Mina: "Noh,  eks ma kõndisin peamiselt."

Liis: "Ma just hakkasin sulle skeptilist pilku heitma."
Aga ma läksin ja tulin treppidest, mitte liftiga... üheksa korrust! See on ka midagi väärt. Kui paar nädalat järjest viitsiksin niimoodi trampida, siis see parandaks ikka meeletult võhma. 

Sõin astronoomilistes kogustes jäätist. Endal on ka natuke imelik ning pidin endale ütlema, et nüüd küll aitab, Anne-Mai. Mul on suvisel perioodil põhimõtteliselt kaks-kolm jäätist päevas norm. Aga täna läks isegi rohkem. Täielik ulme.

Ma muudkui korrutasin, kui hea mul on olla ja kui hea üldse kõik on. Lõpuks kiskus dialoog juba imelikuks.

Mina: "See tänav on nii ilus... nii pikk ja sirge."
Liis, pärast hetkelist vaikust: "Tänavad käivadki üldjuhul sirged."

Ma mõtlesin selle üle natuke aega ja pidin nõustuma, et vist käivad jah. Aga Aleksandri tänav on kuidagi eriti ilus ja kodune. Mulle meeldib see, sest ma käisin mitu aastat sedapidi kesklinnast koju. Nostalgia noh.

Saatsin õe koduni nagu džentelmen :D, ja läksin vanast töökohast, sellest poest läbi, sest see asub seal lähedal. 

Seal oli täielik bardakk. Minu ajal küll asi veel nii hull ei olnud. Ma ei näinud peaaegu ühtegi tuttavat nägu ning üleüldse ei olnudki saali peal kedagi, sest nähtavasti olid kõik töölt ära läinud. Kärud ummistasid vahekäike, põrand oli kirjeldamatult räpane ja piimaletis oli lihtsalt kaup välja panemata. Ainult turvamees, keda me vanasti alati lobamokaks kutsusime, oli endiselt lobamokk - vähemalt miski oli samaks jäänud - ning tema leidis minu näol tänuliku kuulaja. Temast lahti saamine osutus juba omaette kunstiks. Hm... vist neli inimest on alles jäänud sellest kollektiivist, kellega mina koos töötasin. Kõik ülejäänud on läinud ning uued püsivad ainult paar päeva ja marsivad siis minema.  Üks oli otse kassast koju läinud  ja enam mitte naasnud... soov, mis ka mul mõnel hullul pühapäeval peas vasardas, aga mida ma kunagi teoks ei teinud. Turvamees soovis mulle lihtsalt õnne, et ma olin minema läinud.

Vot nii siis. Eks igal pool ole oma head ja vead. Selline ütlus on, et eks seal ole hea, kus meid ei ole... Aga minul oli poest välja astudes hoopis sellest hea meel, et mind enam seal ei olnud.