Emadepäev

Kiikasin oma trennipäevikusse. Viimane "sissekanne" pärineb 28. aprillist. Ja täna on... 13. mai. Nii et - tubli, Anne-Mai. Tõeline sportlane noh.

Istu, viis.

Natuke naljakas, kuidas ma kirjutan oma isiklikku päevikusse (elektrooniliselt siiski), mis vastikuid asju ma korda saadan ja kuidas ma pole viimasel ajal üldse rahul sellega, mis inimene ma olen. Pidasin ennast üldjoontes päris kenaks inimeseks, aga noh... enam ei tea. Mõnda asja ei saa tagasi võtta ja olematuks teha. Oledki see, terve ülejäänud elu.

Ja ma olen vahel ikka jube õel... aga näo teen hea. Vastiiiiiiiiiiiiiik.

Naljakas selle juures ongi see, et siis ma tulen siia blogisse ja kirjutan: kõik on hästi, tuju on hea, päike paistab, tantsin ringi... aga mida ma päriselt mõtlen, see jääb ikka ainult mulle. Ja see pole eriti rõõmus staff.

Hm.

Jätkame siis positiivsuse lainel: hakkan varsti linna sättima, et emaga ja Liisuga kokku saada. Emadepäev ju!

Kes seda blogi on natukenegi lugenud, võib öelda, et olen emaga lähedane. Mainin teda siingi nii sageli. Mõnikord, kui mul on tunne, et mitte keegi ei hooli minust ja mina ei hooli mitte kellestki, siis üks erand on ikkagi: emme! Temaga ma olen maailmas küll kõige lähedasem ja arvan, et jään ka alatiseks. Talle ma tunnistan asju, mida ma teistele ei tunnistaks... 

Tema julgeb rääkida asjadest, mis on rasked ja mida oleks lihtsam vältida... aga ta võtab nad ikkagi jutuks ja me räägime, sest me oleme perekond ja rasketest asjadest ei tohi pere keskel lihtsalt üle libiseda, nii et peamine jututeema on lõunasöögimenüü ja olulised asjad jäävad ütlemata... Nii et mina olen ka õppinud natuke rohkem avanema.

Tema on ka kõige empaatilisem inimene, keda ma kunagi kohanud olen. See tähendab, et ta paneb ennast alati, alati teise inimese olukorda ja mõtleb, kuidas teine ennast praegu tunneb ja et ega ma ei pushi liigselt ja ega ma ei tee seda ja teist valesti... Võib-olla on ta isegi liiga empaatiline. Ja sealjuures arvab ta ikka, et teeb üht ja teist valesti ning on enda suhtes natuke kriitiline. Kuigi temal oleks selleks maailma kõige vähem põhjust! 

Tal on ka täiesti kreisi huumorimeel ning iga asja peale, mida sina ütled, deklameerib tema sulle mingi luuletuse vastu, enamasti mõne naljaka lastesalmi, sest ta teab neid lihtsalt lõputult. Selle peale purskan alati naerma.

Ta näeb alati lahendust, mitte probleemi...

Ja lõppude lõpuks on ta ikka veel jõhker püss :D (mulle meeldib see sõnapaar viimasel ajal. Jõhker püss!)

Nüüd ma pean minema, et mitte hilistuda.

Mu parim sõbranna, kes saab sel aastal esimest korda ise selles mõttes emadepäeva tähistada... sina oled ka kallis!