Täna oli kodutee eriti pikk ja vihmane. Tundus, et see ei lõppegi. Ma olin nagu koormaeesel. Tulin nimelt oma viimaselt tööpäevalt. Sain kena lahkumiskingituse, mille üleandmisel irvitati, et vaata ise, kuidas sellega koju saad.
Kuu aega tagasi kirjutasin lahkumisavalduse. Olin juba nädalaid tundnud, et ei suuda enam. Kolleegid jäid järjest haiguslehele, aga kedagi asemele võtta polnud ja nii töötasime tihti kahe eest. Ja ikka oli vähe, ikka oli halvasti. Mõtlen eriti just sealt kõrgemalt, mitte otseselt oma ülemust.
Muidugi pole asjad ainult mustad või valged. Minu maailmas mitte. Pole nii, et see töö sakkis hullupööra ja mina olin vaene kannataja. Lihtsalt igal hetkel ja alati on mul valik. Mingil hetkel, kui olin seal paar kuud töötanud, mulle täitsa meeldis. Palk oli normaalne - selle kohta, et mingit ettevalmistust vaja ei olnud. (See, et mul alailma raha otsas, on juba minu mure.) Töö polnud ei istuva iseloomuga ega pidevalt jalgade peal seismine, hoopis jooksime pidevalt ringi. Muskel kasvas, hehe. Füüsisele ikkagi täitsa hea. Ja kogu see suhtlemine! Ma olen halb suhtleja, nii et olukord, kus päevas tuli viiesaja inimesega vähemalt paar sõna vahetada, kulus mulle kahtlemata ära. Võin ausalt öelda, et see on mulle kasuks tulnud. Alguses ma kartsin inimesi, kartsin, et nad mult midagi küsivad, sest ma ei osanud kunagi vastata.
Nüüdseks peavad pigem nemad mind kartma. Alati küsitakse asja, mis on otse nina ees, või millegi hinda, kus on kaks suurt noolega hinnasilti juures, ja lõpuks paluvad kõik alati vabandust. Võib-olla tundun ma pahane. Tõenäoliselt sellepärast, et ma olen pahane.
Igal juhul, sellega töö head küljed lõppesid. Mingil ajal taipasin, et ma ei taha seda enam teha. Veel täna hommikulgi küsis vahetuse vanem sajandat korda, et miks ma ikkagi lähen. "Kuidas nüüd kõige lihtsamalt seletada," ütlesin ma mõtlikult. "Ma ei taha siin enam töötada."
Ta tundus solvuvat.
Ülemus ei rõõmustanud avalduse üle ka sugugi. Mul on hea meel, et mind taheti tagasi hoida, aga ma olen kangekaelne. Kui ma juba otsustasin, siis nii olgugi. Mis siis, et see ei tundu eriti mõistlik. Äkki lõpetangi kraavis või kuuse all, ilma rahata ja katkine müts peas. "Mis siis, kui sa ei leiagi midagi uut?" küsis vanemmüüja. "Ükskõik, aga siit lähen ikkagi minema," vastasin jonnakalt.
Igaks juhuks pandi mind detsembrikuu graafikusse ilusti kuu lõpuni sisse. Libisesin Kõrgemate Jõudude kabineti uksest sisse ja ütlesin, et kuule, ma lähen ikkagi ära. Täpselt kuu pärast avalduse kirjutamist. Järgnes kergelt närviline olukord, kus mul kästi ise endale asendaja otsida, sest kust peaks nädalaga kedagi leidma.
Mina ei tea, minu poolest oli sul kuu aega.
Ja mind nimetati reeturiks ja puha. Naljaga. (Vist.)
Täna mõned inimesed kurvastasid minu ja mina nende pärast. Lemmik vahetuse vanem mõtiskles: "Ja ma ei näegi sind enam esmaspäeval? Siis, kui inimene on veel kohal, siis ei saagi hästi aru, aga kui ta on läinud, alles siis hakkad päriselt mõtlema..."
Mul tekkis tunne, et olen surnud või midagi, ja tuletasin meelde, et lahkunutest räägitakse ainult head.
Tegin tsipa välja, nagu kombeks on. Nüüd õhtul alles vaatasin oma kontoseisu. Kui oleksin teadnud, et lõpparve on üle tulnud, oleksin teile liha ka serveerinud, hehe. Mina mõtlesin, et mul on viimased eurid käes. Oh well. Aga mulle tehti lahkumiskingiks selline ümmargune kelk, teate küll, UFO-laeva kujuga (super, sest mul ei olnud varem kelku), kelk/puuviljakorv, täis isuäratavaid asju. Apelsinid, mandariinid, banaanid, ananass, õunad, šokolaadid, piparkoogid, kommid... Mm. Awesomeness extreme.
Kuidagi väga kurb hakkas. Mitte puuviljakorvi pärast. Või et ma oleks kahetsema hakanud. Lihtsalt inimesed olid ikkagi toredad ja mõned kasvasid südame külge. Ja kui paljud mulle ütlesid, et neil on kahju ja ma ruulin ja olen seal üks tublimaid ja ära ikkagi mine ja mõtle veel järgi... Mõndadel oli küll suva ka, aga ikkagi...
Lemmik vahetuse vanema tööpäev lõppes siis, kui parasjagu kassas olin. Ütles tšau ja vaatas nii nunnu pilguga, et siis tekkis küll selline hetk, et hakka või kassas nutma. Pisarad olid silmas. Mark oli, sest inimesed kõik nägid. Üritasin ruttu millelegi naljakale mõelda.
Viimast korda veel panin kärutäie kaupa välja ja viimast korda koristasin ja siis hakkasime tulema. Taipasin, et ma ei jõua elu sees poole tunni kaugusel asuvasse koju. Jagasin nurga peal osa träni Uuele Tüdrukule. Ei, tal on tegelikult nimi ka, ja see on Ülle. Rrraske ananass leidis uue omaniku, ma ei oleks muidu koju jõudnud.
Tahaks ananassi tegelt praegu. Dämit noh.
Üllel olid ka pisarad silmis, kui ta ütles, et tal ei ole seal enam kedagi. Ma tean, mida ta mõtleb. Me olime kogu aeg ühes vahetuses ja mõni päev, kui ei olnud, oli nii imelik olla. Sõbraga on ikka hea.
Koju tulingi nii, et pisarad ja vihm olid segiläbi silmis.
Kui veel üks inimene küsib mult, mis plaanid mul edaspidiseks on, hakkan kõva häälega karjuma. Väga kõva häälega.
Aga et kõik oleks õige, oli mu kõige viimane klient mõnus douchebag. Pani oma asjad viis minti enne poe sulgemist letile ja kadus veel midagi otsima. Minutid läksid, inimesed ootasid (alksiga muuseas, mida pärast kümmet enam kassast läbi lüüa ei saa), teine kassa pidi lahti tehtama. Lõpuks tegime vihaselt tšekitühistuse, sest tšikk lihtsalt ei tulnudki tagasi. Kell 21:59 ta tuli lõpuks sületäie asjadega ja pani need otse tema ees olevate inimeste asjade peale. What the fuck noh.
Kui ta lõpuks läks, ütlesin vanemmüüjale alistunult: "Sellepärast ma ei saagi enam müüjana töötada. Sest inimesed on kuradi idioodid."
Ma ei tea, kas asi on ainult närvihaiges minus, või jõuab iga klienditeenindaja lõpuks veendumusele, et keskmine inimene on kenake idioot.
Kuidagi tühi tunne on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar