Hollallaa

Nonii, ja kuidas sul läheb? Minul on kõik suuper-duuper. Just lõppes viies  järjestikune tööpäev. Päris väsitav on olnud. Tahaks nüüd midagi lõbusat teha. Kui mõtled, siis päris maailmas ongi ju nii tavaks, esmaspäevast reedeni jutti ja ükski hing ei kobise. Aga minu tööpäev on pikem kui tavatööl. Samas lühem kui eelmises kohas, 13 tundi enam välja ei venita... õnneks.

Aga las olla neid tööpäevi, kui ma nagunii ainult kaheks kolmandikuks detsembrist palgatud olen. Mis seal's ikka. Ja homme saan terve päeva vabaks. Terve päeva!

Üldiselt mulle täitsa meeldib seal. Kliendid on lahkemad kui eelmises kohas. Ema mul arvas, et lihtsalt kontingent on teine. Et süüa tahab igaüks, aga raamatut igaüks ei osta. See-eest olen ise ka kenam. Kui päevas käib ikka mitu korda vähem inimesi näo eest läbi, ei teki sellist liinitöö tunnet ja pöörad igaühele rohkem tähelepanu.

Ja raamatud ruulivad nagunii. Eks ma kasutan võimalust ja loen ka üht-teist... Siis vaatan ruttu üles ja teen oma professionaalse näo.
Tahaks Merit Raju uut raamatut endale. Selle nimi on "Leia oma tee".
Ning kõik päkapiku- ja jõuluraamatud tekitavad vastupandamatut isu. Neid osta. Need on lihtsalt nii nunnud! Mõned on uustrükid juba lapsepõlvest tuntud raamatutest. Minu meelest on see päkapikuteema õudselt armas.

Sisimas ma vist tegelikult usun, et nad on olemas.

Täna tuli üks naine kahe lapsega mu leti juurde ja ütles, et ta poeg tahab minult midagi küsida. Nimelt et kas neid pille mängivaid karusid paneb tööle kummitus.
Lõunakas nimelt on ühed jääkarud, kes pille mängivad. Nad toodi sinna vist eelmisteks jõuludeks ning meeldisid rahvale niimoodi, et jäetigi terveks aastaks. Nad on peaaegu elusuuruses ja liigutavad ka päriselt.
Asi on selles, et ma vihkan neid karusid. Kõik meil vihkavad. Nad mängivad ainult üht ja sedasama laulu, ja kui teie seda üheksa tundi järjest kuuleksite,  ILMA PAUSITA, siis vihkaksite seda ka. Just praegu neid ridu kirjutades kummitab see laul mu peas.

Vahel jäävad nad vait, aga siis vajutab mingi laps uuesti seal kõrval olevat nuppu ja trall hakkab jälle pihta.


Igal juhul. Ma vastasin sellele väiksele poisile ettevaatlikult, et minu arvates küll on kummitus... et üldteada igaljuhul arvatakse nii. Ema oli jube võidukas: "Noh, mis ma sulle ütlesin!"
Buuuu.

 

 

 

Ma loen novembrikuu "Esquire'i" ajakirja ja seal on lugu endisest Nõukogude Liidust võrsunud kuulsatest naistest, kes on sel aastal tähelepanuväärsed olnud. Alguses vaatasin kõrvalolevat kaarti ning vihastasin, et miks jälle Eesti on ära toodud (enamikke endisi NLiidu riike polnud). Jälle oleme meie see kuradi Nõukogude Liit. Siis nägin, et nupus oli mainitud ka Karmen Pedarut Eestist.  Kõrvuti Mila Kunise ja Kim Kardashianiga. Kas pole tore?

Ja pilt oli kaaa.