Nupsu!!

Ma olen nüüd neli päeva täielik nupsu olnud. Sest Uus Tüdruk käskis viimase tööpäeva lõpus.  "Ole siis nupsu," ütles ta. Ja ma olin.

Mingil seletamatul põhjusel olen ma lahti võtnud EkspressJob'i portaali ja sirvin seda nüüd. Seletamatul sellepärast, et see sisaldab tööpakkumisi ainult "juhtidele ja spetsialistidele". Vaadata ikka võib, mõtlesin ma.

Delfi majanduse juhiks? Jah, miks mitte.

Ma olen kummaliselt rahul. Ma ei teagi, millal see juhtus, et ma endale meeldima hakkasin. Nagu... ma ei teagi. Mul on tunne, et mu enesehinnang on tõusnud. Kui ma oleksin arvuti, siis vaikimisi režiimiks oleks rahulolu.
Tegelikult ma olengi nagu masin. Igasugused osad töötavad, millest ma kunagi ei mõtlegi. Täna sattus käsi randmele ja ma tundsin oma pulssi. Istusin viis minutit ja tundsin, kuidas mu süda lööb. Südame koha pealt ja randmelt käis tuksatus erineval ajal läbi. Nii imelik, et ma käin ringi ja teen seda ja teist ja ei mõtle kunagi, et süda aina pumpab ja pumpab. Isegi kui ma magan. Kas siis pumpab ta aeglasemalt? Igatahes mitte siis, kui ma õudukat näen.

Täna öösel nägin jälle põhikooli unes. See ei olnud õudukas, aga jäi ikkagi meelde. Point oli vist selles, kes teab tunnis õiget vastust või midagi. Imelik, et isegi kahekümne ühe aastasena peaksin ma mingit kuuendat klassi unes nägema.

Ja õigeid vastuseid teadsin ma nagunii alati.

Võib-olla mu alateadvus mõtiskleb, mida endised klassikaaslased praegu teevad.

Vahepeal käin ringi ja ümisen: "Anne-Mai, Anne-Mai..." See on lummav viis, kus alguses läheb meloodia alla ja pärast tagasi üles. Paar nädalat tagasi istusin puhkeruumis ja püüdsin raamatut lugeda, aga vahetuse vanem otsis seal lähedal riiulilt mingit träni ja muudkui laulis endamisi: "Anne-Mai, Anne-Mai..."

Päris catchy lauluke, eriti kuna sõnad on nii suurepärased.