Tormijooks

Tormasin töölt koju ja panin "Ärapanija" mängima. Seejärel ma vaevalt vaatasin seda. Ma ei tea, miks on nii hirmsasti vaja kiirustada, kui  ei kavatse saadet isegi vaadata. Lollakas olen vist.

Seal näidati ka neid kaadreid selle tormijooksu kohta, mis Tartu inimesed tegid, kui Prismas odava hinnaga kohvi ja kana müüdi. Suhkru puhul olevat sama hull olnud. Ma ei olnud enne sellest videolõike näinud (suhteliselt šokeeriv), olin näinud pilte, ja meil tööl räägiti ka, et inimesed olevat tund aega enne avamist poeesise täis parkinud ja mõni olevat koguni seal ees ööbinud, et head kohta saada. Seda on mul küll raske uskuda. Kui madalale saab langeda? Väga jube ikka. No kui odav see hind siis pidi olema, et see on väärt kiirabiga ära viimist? "Kõige tähtsam," nõudis Peeter Oja, "et kui need kaks inimest kiirabiga ära viidi, kas neile kana ikka pandi kaasa?"

Sest saada vigastada ja lisaks ilma kanata jääda - see on küll liig.

Ma loodan, et meie pood midagi sellist ei korralda.

Meid treenitakse kliendiga viisakas olema. Anti täiendavaid juhendeid: naerata ja soovi seda ja teist, samas pead olema kiire kui välk. "Sa pead klienti nii armastama, et oled valmis temaga magama minema," irvitas Uus Tüdruk (kes pole ammu enam kõige uuem ja tüdruk samuti mitte, aga mu lemmikkolleeg ikkagi). 

"Kas sina oled kliendiga viisakas?" küsis päriselt kõige uuem tüdruk minult natuke hämmeldunult.

"Paar esimest kuud olin," vastasin ma mõtlikult. "Siis kadus see ära. Küll sa näed."

Inimesi on ju igasuguseid. Ülekaalus on ikkagi sõbralikud ja toredad. Näiteks täna olid kõik väga kenad. Kuna ma hakkasin kõrgemalt poolt tulnud juhiste mõjul hullumeelselt särama nagu sajavatine elektripirn (tegelikult oli mul lihtsalt hea tuju), unustas üks vanem naine oma PIN-koodi sisse toksimast. "Oih, ma unustasin," sabistas ta. "Oh seda hajameelsust. Jäin seda naeratavat tütarlast vaatama!" naeratas ta mulle ise.

Nii et - igasugused utoopilised plaanid võivad hoopis töös tõrkeid tekitada.

Samas kui minuga plõksima hakatakse, siis kaob igasugune viisakus automaatselt. Ma ei lase endal trampida. Kui keegi tuleb poodi, et ennast kuradi kassapidaja peal välja elada, siis saagigu pekki. Ükspäev paar nädalat tagasi mind põhimõtteliselt sõimati vargaks mingi arvutivea pärast, mille tõttu hind oli midagi muud, kui ta pidanuks olema. See naine oli ikka väga ebaviisakas ja paari lihtsa olukorda seletava lause asemel ta lihtsalt hüppas mulle näkku ja hakkas personaalselt ründama. Ma küsisin, kas tal on üldse aimu kassapidaja tööst. Me ei mõtle mingeid koode välja ega saa mingit kasu sellest, kui üks hind kuskil ei klapi. Me lihtsalt laseme tooteid aparaadist läbi. Kui miski ei klapi, ei ole see meie süü. Ja tal ei ole mingit õigust mind vargaks sõimata. Põhimõtteliselt läks väga elavaks vaidluseks ja järjekord kuulas huviga pealt. Järgmine klient astus minu kaitseks välja, sest ta oli teenindajana töötanud, aga too naine ei lasknud mõistuse häält ligi. Lõpuks, kui vanemmüüja oli juba kohal, taipasin, et jätan endast halva mulje, tõmbasin tagasi ja andsin kliendile selle raha, mis ta üle oli maksnud. Pisarad olid ka silmis, aga ma mõtlesin, et jäta, ära ole kurb, vaid ole vihane, ja olingi vihane. Pealegi ma ei tahtnud, et järgmised järjekorras seisjad näeksid, et see mind nii kõigutab.

Vanemmüüja oli muidu totaalselt minu poolt.

Aga positiivseid külgi selle töö juures on ikkagi olnud rohkem ja toredaid kliente ka. Panin kassa kinni, et pausile minna (seejuures ei viivita ma kunagi minutitki). "Head isu!" soovis viimane klient. Vaatasin talle imestunult otsa.

"Te lähete kindlasti sööma."

"Kuidas te teadsite?"

"Te näete lihtsalt nii näljane välja." Selle peale lisas ta ruttu juurde: "Nali, nali."

Hm.