Rootsist

Long time no blog.

Nädal aega tagasi käisime Rootsis oma Minni juures. Rootsis on midagi, mis mulle meeldib. See on Eestiga kuidagi sarnane, või ma ei tea... kõik need Lindgreni lood on ka kaasa aidanud. Lisaks on Rootsis Minn. See on täiesti hullumeelne, kui metsas ta tegelikult elab. Väidab, et Stockholmis, aga kui me tema kodu juurde jõudsime, siis algas otse selle tagant suur-suur park, puud ja kõik jutud, ja kümne minuti kaugusel oli isegi järv. Väga vaikne oli. Super. Minu meelest väga head võimalused sportimiseks, kuigi Mirjam väidab, et sügisel ja talvel on selleks liiga külm. Ta lihtsalt ei viitsi nagu minagi.

Mulle meeldisid inimesed ja kära ja Rootsi meeste kummaliselt eripärased näojooned. Naiste puhul ma sellist asja ei märganud. Üks tüdruk rääkis metroos pool tundi järjest kõvasti hispaania keeles telefoniga. Minn ütleb, et Rootsis on palju hispaanlasi, nii et võib-olla oli sel tüdrukul nagunii ükskõik, aga ikkagi ma arvan, et ta ei oletanud, et Mirjam kõrvalistmel kõigest aru saab. Päris isiklikest asjadest rääkis ka. Mina sain niipalju aru, et meesteprobleemid. Samas kui on probleem, siis tuleb see hingelt ära rääkida, muud lahendust pole.

Sügis oli seal natuke vähem arenenud kui meil. Puud ei olnud veel sotti saanud, et tuleb lehed langetada.  Ja ma arvan, et rootsi keel on iga normaalse inimese kõrvale natuke naljakas. Ma itsitasin kümme minutit, kui olin lugenud suuri silte kirjaga Elgiganten prispresser. See tähendab vist suurt allahindlust? HAA. Samas ma olen kergesti lõbustatav.

Tagasi tulles oli Tallinn natuke ehmatavalt vaikne ja kodune ja päikeseline.

Reedel käis ema linnas ja tuulasime tema ning Liisuga natuke kohvikutes-poodides. Küll ma olen perekeskne. Isegi isa helistab iga paari päeva tagant, enamasti küll siis, kui ma olen tööl, mistõttu ta kahtlemata arvab, et blokin, kui vastu ei võta. 

Aga igatahes Walkingis oli mingisugune tühjendusmüük.  Kui me sisse astusime, soovisin kohe palavalt, et poleks astunud. Seal oli nii palju inimesi! (Said aru, kui palju?) Natuke jube hakkas. Polnud ruumi istuda, astuda ega midagi jalga proovida.  Tühjendasid nad seal küll usinalt. Oma allesjäänud väikeseid suurusnumbreid tühjendasid. Põhimõtteliselt kõik need meeletult heade hindadega paarid olid suurustele 36 ja 37. Millisel täiskasvanul on selline jalg? Kõik naised ümberringi siunasid ja vandusid. Minul on jalg 38, mida hädapärast võis umbes kahe paari jagu leida. Need kaks paari ma siis ära võtsin. Nad jäävad ootama aega, mil... noh, pole talv. Normaalset aega, noh.

Poes juhtusin nägema, kuidas ema väikese tütrega ostsid jäätist. "Hallo kiisut," vingus väike tüdruk üllatavalt valjut häält rakendades. "Eei, tahan hallo kiisut. Hallo kiiisuut!"

"Oh jumal küll," ütles ema ärritunult ja pani korvi hoopis Hello Kitty pildiga jäätise. Ma isegi ei teadnud, et selline ka eksisteerib. Ema on ka maininud, et lasteaias on Hello Kittyl täielik maania.

Samas on märkimisväärne, kui ära hellitatud lapsed on. Ma ei teagi, mis on parem variant, kas see, kui vanem annab lapse igale tujule järgi või see, kui ta teda täiesti ignoreerib. Ma olen tööl mõlemat varianti tunnistanud. Esimese märksõna on kohuke. Nad annavad oma lastele juba saalis kohukese pihku, mida siis läbi paberi lutsitakse (jube hea mõte). Kui kassas tuleb asi lindile panna, on kisa terve saal täis. Iga päev tuleb paar sellist juhust ette. Ja ükski neist lastest ei rahune enne, kui on oma kohukese või pulgakommi uuesti enda kätte saanud. Ma mõtlen, et olge nüüd. Ja sööta isegi mitte kõndivatele lastele kohukesi sisse? Me kõik ju teame, et need on rämps. Kuigi maitsev rämps. Ausalt, enne kaubanduses töötamist ma ei teadnud, kui hull täpselt meie rahvas kohukeste järele on. Aga nad on. Ja alustavad oma laste väljatreenimist juba varajases nooruses. Laps ju ei arva, et juurvili sakib ja komm on hea, enne kui talle neid komme  ja muud rämpsu sisse söödetakse.

Teine variant on ignoreerimine. Üks isa kahe väikese pojaga sooritas ostu minu kõrvalkassas. Poiss röökis juba enne kassasse tulekut ja ei jätnud kordagi järgi ei järjekorras ega kassas. Dämit, need lapsed on vist valjemad kui reaktiivlennukid. Ma tundsin, et trummikiled lähevad kohe katki. Kõige kummalisem oli see, et isa ei huvitanud üldse. Ta mitte ainult et ei püüdnud last rahustada, ta ei püüdnud teda ka sülle võtta, mitte midagi. Ta ei heitnud poisile pilkugi. Ma jälgisin, kuidas ta aeglaselt ja ükskõikselt oma asju pakkis. Täitsa lõpp. Mis inimesed need sellised on? Lõpuks ta lihtsalt jalutas väljapääsu poole ja lapsed ukerdasid talle ise järele, väiksem oli näost täiesti punane ja hingetu ja jõudis veel ainult karjuda: "Sa oled nii paha, isa!"

Praegu ta kindlasti istub teleka ees ja vaatab, õllepudel pihus, reklaami, sel ajal kui laps tema jalge ees röögib. Ma võiksin oma... kahe euro eest kihla vedada.