Istun, rüüpan ehtsatest melissilehtedest teed. Ehtsatest. Ei mingeid trikke.
Ma suudan nüüd veel ainult kaks päeva tööl vastu pidada ja ellu jääda. Pühapäeval ootab jälle vabadus. Kuidagi hea tunne on neljapäeval kolme puhkusepäeva lõppedes teada, et veel sellel nädalal saab uuesti puhata. Suurepärane.
Näksin jõhvikaid, mis ma emalt tuuri panin. On nad mis nad on, aga tervis tuleb mühinal. Eks? Eks? Tahaks ikka veel seenekastet, kuigi sõin seda kaks päeva. Tahaks kartulit ka. Kartul ruulib, teadagi.
Avastasin uue "Selgeltnägijate tuleproovi", nimelt Venemaa oma. See on küll öösel, aga mis siis ikka. Põ-nev. Mul on tunne, et mul on mingi täiesti alamklassi maitse. Nagu põhjakiht täiesti. Usun ka kõike seda jama.
Vähemalt ei vaata ma saadet "Peremees otsib perenaist". Veel.
Kuulasime emaga veel üht minu vanadest plaatidest. "Kes laulab?" küsis ta.
"Tatu," vastasin. Tuli järgmine laul. "Kas ikka veel on Tatu?" uudishimutses ema.
"Ei," ütlesin ma naeru tagasi hoides, "see on üks poistebänd." Teil ei ole mingit õigust mind kritiseerida, eriti kuna ma juba mainisin oma alamklassi maitset, aga ajad olid sellised ja... üldse sattus see sinna plaadile juhuslikult, aga tegu oli Tokio Hoteliga.
"Täpselt nagu tüdruk laulaks," teatas ema veendunult.
"Nojah, suur osa avalikkust mõistataski tükk aega, kas selle bändi solist on tüdruk või poiss," möönsin ma. "Sada protsenti selgust pole siiamaani."
Sest kammoon. On siis või?
Minu ees olevas ajakirjas on lugu Angelina Joliest. Ta võib küll olla maailma ilusaim naine ja üldse täielik ingel või mida iganes, aga pildil on lapsel tema süles jalas Crocsid. Crocsid. Ka temal on vigu. Nüüd ei arva ma enam kunagi, et ta on täiuslik.
Või äkki on see laps üks tema vähem lemmikuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar