"Näljamängud"

Paar päeva tagasi sain ühele poole "Näljamängude" raamatutega. Nii huvitavad! Need on praegu suur hitt. Kogu lugu on ühest tulevikumaailmast, totalitaarsest riigist, kus korraldatakse igal aastal tõsielusarja "Näljamängud", kus kaksteist noort elu ja surma peale võitlevad ja ainult üks saab ellu jääda. Päris võigas mõte. Samas nii kui Liis esimest raamatut mulle mainis, tahtsin kohe lugeda.

Need on sellised raamatud, mida on raske käest panna. Aga pean mainima, et lõpp oli täielik pettumus. Jäi tunne, nagu oleks autoril tähtaeg silme ees ja tal oleks muidu ka natuke kõrini olnud ja mõtles, et saaks selle asjaga juba ühele poole, kurat. Kõik juhtus peategelase seisukohalt kuidagi distantsilt. Riigivõim lükati ümber ilma temata; kui ta pärast rahu saabumist jälle kellegi maha lõi, siis tema üle kohust peeti ilma temata, kusjuures ei seletatud kunagi, miks teda süüdi ei mõistetud. Kui ta oli süüdi, siis oleks ta pidanud vangi minema. Kui apelleeriti hullumeelsusele, siis ei saanuks teda ju lõpus lahti lasta, et ou, mine koju tagasi. Ta oleks ju ühiskonnale ohtlik!

Oma elu armastusega jäi ta ka kokku umbes nii, et ma läksin tagasi koju elama ja tema jäi ka sinna ja nii me hakkasimegi koos elama. Tundus, et igavusest ja sest kedagi muud polnud silmapiiril. Kõik olid ära surnud.

Ja kuna selle riigi võim kolmanda raamatu lõpus purustati ja "Näljamängud" keelustati, siis oleks olnud huvitav lugeda epiloogist, kuidas uus riik välja nägi ja mis seal toimuma hakkas. Kas aegamööda kiskus jälle kahtlaseks, kes haaras võimu jne?

Selle asemel lällutati midagi lastest, kelle peategelane ja tema mees said: poiss ja tüdruk, tüdruk oli täpselt emasse ja poiss isasse. No kas pole nunnu? Ei, täiesti suurepärased raamatud rikuti sellise laialivalguva, häguse lõpuga ära!

Liisule väga meeldis lõpp. Ma guugeldasin seda asja, sest mulle meeldib, kui minuga nõustutakse, ja kuigi oli palju neid, kes lõpplahenduse peale vihastasid nagu mina, siis osade meelest läks just täkkesse.

(Ei läinud täkkesse!)

Nüüd loen "Lohetätoveeringuga tüdrukut", küll paar aastat hiljem kui pidanuks, aga ma olengi selline retro ja camp. Eestikeelset raamatut on kogust võimatu saada, seega pidin leppima ingliskeelsega. Blää. On ju lollakas lugeda rootsi autori raamatut ingliskeelsena. Jääb ära isegi originaalkeele eelis.

Igatahes, ma pidin teada saama, millest kõik umbes kaks aastat tagasi rääkisid. Suhteliselt raske on seda raamatut käest panna küll, ma veetsin terve päeva selle taga. Inimesed võiksid mõelda, enne kui põnevaid raamatuid kirjutavad, sest mul on asju ka teha.

Tegelt ei ole. Väga. Magasin täna jälle kaheteistkümneni. Jäle.

Ma sain aru ka, miks see selline telliskivi on, see raamat. Sest ainsatki detaili ei ole jäetud kirjeldamata. Tore on, et ta jõi kohvi ja läks kaksteist sammu trepist üles, ja kui ta ostlemas käis, siis ta ostis seda ja seda ja seda ja pärast läks Konsumisse ja ostis ühe asja veel.

Mulle väga ei sobi selline stiil. Võiks natuke keskenduda ja kogu jant oleks poole lühem. Tegelikult, võib-olla ma ei saanud seda sellepärast käest panna, et ootasin, millal tegevus pihta hakkab. Veel pole hakanud.

Samas põnev ikkagi. Mis selle kuradi 16-aastase tüdrukuga juhtus?

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" lugesin ka läbi. Mida siis selle kohta öelda? Eesti kirjandus, järelikult masendav. Oli jah masendav. Aga ikkagi hea.

Mulle käib pisut liiga närvidele tema lauseehitus. See pole üldse eesti keelele omane. Ma ei tea, mis keelele on, aga ta võiks selles suhtes midagi ette võtta. Juba blogi lugedes käis närvidele.