Nii ilus sügis on olnud. Päikeseline ja soe. Maaaliline. Harlow' linn meeldib mulle väga. See on minu omast natuke suurem, aga inimesi ma seal niipalju ringi liikumas ei kohanudki. Muidugi käisin ka seal Primarkis, ahh, mul on selle poega juba armastuse-vihkamise suhe, ma ei või sinna astuda, muidu ostan jälle midagi. Kahel päeval, mil Harlow's käisin, unustasin ennast ka Primarki. Mul on vaikselt hea meel, et seda poodi minu linnas ei ole. Kogu aeg kuulen seal olles inimesi üksteisele märkimas: "Me peame nüüd ruttu minema hakkama, et veel midagi ei ostaks!" Ja kõigil on suured ostukorvid riideid täis kuhjatud, ma arvan, et kümme eset vähemalt. Sellega võrreldes olen ma õnneks siiski tagasihoidlik.
Kõige parem Harlow' juures on aga hoopis sealne hästi suur park. See moodustab umbes pool linnast. Minu arvestuste järgi. See on kõige ilusam park, kus ma elus olen käinud, ja pooleldi üldse mets. Hästi palju tiike ja pinke ja künkaid ja sildu üle ojade, ja allapoole rippuvate okstega puid ja hekke... Selle kuramuse pargi pärast pidin ma täna ka tagasi minema. Pluss rongipilet sinna linna on kolm korda odavam kui Londoni oma. See mängis ka oma osa.
September saab sellega läbi. Ma olen oma septembriga üliväga rahul ning väga rõõmus, et ma Inglismaale tulin. Ma armastan seda aktsenti ja minu peregi võib mõnikord päris tore olla, ja loodus on imeilus, pole üldsegi vähem rohelust kui Eestis. Parke on hästi palju. Minu kodu lähemas ümbruses on näiteks kolm tükki.
Kummaline on, kui palju ma loomadega kokku olen puutunud. Koeri ma olen juba maininud, neid on lihtsalt metsikult, ja iga viimane kui üks on sõbralik ja kasvatatud, mitte ükski ei ole püüdnud mind tappa (mul millegipärast varem tihti kogemus, et koerad hakkavad mu peale lõugama ja rihmast kiskuma... Nad pidid vist halva inimese ära tundma :D). Oravaid on lopsakates kogustes. Oravate kvantiteet on siin tõesti suuuur. Nägin täna oma kümmet kindlasti, ja nad on julged, seisavad sinust kahe sammu kaugusel ning närivad pähklit. Ma arvan, inimesed toidavad neid, et nad nii ära on harjunud. Ilusad loomad. Kodus nägin oravat vast kaks korda aasta jooksul, vilksamisi, ja kõik karjusid: "Orav! Orav!" ning olid sillas.
Inglise oravad on suhtlejamad. Brittide asi.
Ämblikuid on megalt. Seda ei kujuta ainult mina ette, vaid ütlevad kõik. Juba esimesel õhtul siin ütles plika mulle, pean arvestama, et meil on palju ämblikuid. Arvan, see tuleb ainult sellest, et elame võrdlemisi maal. Aga ma ei salli neid sugugi rohkem kui varem. Et te teaksite, briti ämblikud.
Eile õhtul välja minnes nägin peatänaval rebast oma õhtusi käike tegemas. Arvatavasti suundus lemmikpubisse. Cheers, mate! Ja pmst esimene asi, mida Harlow's rongi pealt maha tulles tunnistasin, olid lambad karjamaal. Lambad.
Londonis Hyde Parkis seisin esimest korda elus luigest paari sammu kaugusel. Nemad on samuti inimestega ära harjutatud. Niii ilusad linnud.
Kokkuvõttes lihtsalt vastuolu, et ma tulen suuremasse riiki ja saan siin sellise koguse maaelu ja loodust ja loomi. Vei-der.
Lõpetuseks mõned seigad, mis meenutamisel suunurgad ülespoole kisuvad:
paar nädalat tagasi küsis ema poisilt, ega talle ometi Annat kallistada ei meeldi. Sest tüdrukule meeldib. Poiss raputas ägedalt pead. "Katsu sa ainult," ütles ema, "teda rohkem armastama hakata kui mind." Ja lisas mulle suunurgast: "Bitch!" Selle peale hakkas poiss nii ägedalt naerma, et pidi luksuma hakkama.
Kui me jalkat mängides skoorime, siis on meil tüdrukuga väike võidutants, mille juurde karjume wohooooo! Selle peale näitas poiss, et kui tema värava lööb, siis tirib ta oma särgi üles. Omaette pomises vaikselt: "Hot and sexy..." Vot selle peale oli küll raske tõsist nägu teha, nii et pöörasin ruttu selja.
Istusime söögilauas. Tüdruk põrnitses mind ja ütles: "Tead, seda meiki ei pea nii palju panema. Ainult lau peale. Mitte ma ei tea kuhu välja..."
Lapse suust pead sa tõde kuulma :D Pluss reedel, kui poissi klassireisilt toomas käisime, oli esimene asi, mis ta mulle ütles, pahur: "Miks sa meiki kannad??" Ja plika lisas: "Ma tean, ta on seda terve nädala teinud!"
Mul on lihtsalt uus lauvärvipalett mingi kümne värviga, üks hullem kui teine, ja ma pean nad kõik järgi proovima. See ei ole minu süü.
Ema segas mulle jooki. "Sa panid sinna sisse rummi!" ütles plika ehmunult. "Ma nägin!"
"Ah, ära aja lolli juttu, sa näed hallukaid! Ma teen Annale lihtsalt kokakoolat jääga. Oh sind küll." Ja ta ulatas mulle joogi.
Terve esimese nädala seal segas ta igal õhtul mulle rummikoola, kusjuures ise ei joonud kunagi midagi, kuni ma hakkasin taipama, et see jätab minust vale mulje ja on äkki üldse mingi test, kas ma olen joodik. Nii et edaspidi keeldusin sellest. Täna ka, kui endale tassi teed tegin, küsis ema, olen ma kindel, et hoopis rummikoolat ei taha. Ma keeldusin viisakalt. See kõik oli raudselt test.
Dämit, nüüd tekkis isu rummikoola järele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar