Šoppasin natuke meiki ning joonistasin end üle. Üle tüki aja. Terve suve olen meigivabalt käinud, aga nüüd tuli tuju taas trikitama hakata. Meigi poolest igatsen ma Lumenet, aga siin pole kuskil seda näinud ning pean muuga leppima. Väga ei tahaks mingit marki, mis pooldab loomkatseid ja parabeene ja muud jama, nii et pean veel valikuga tutvuma. Peamiselt on ikka näha L`Oreali, Maybelline`i, Max Factorit ja muud sellist kräppi, millest suure kaarega mööda astun.
Sobrasin poodides. Riideid on väga hea hinnaga, aga need hea hinnaga ei ole ilusad: kõik on mingi odav kunstmaterjal ja kõik T-särgid on mingi kirjaga. Ma pole enam teismeline, et kirjaga pluuse kannaks. Või ei ole need lihtsalt minu stiil. Niisiis jõudsin järeldusele, et võin küll elada riigis, kus paari naelaga endale uusi riideid saab, aga sellegipoolest tahan šopata teise ringi poes. Nuuskisin ühe sellise välja ja täna ka leidsin sealt midagi armsat. Tere, ampiirlõige! Tere, puuvill!
Ma siiski tean, et kallimates poodides on ka ilusaid riideid. Lihtsalt... kallimad poed on kallimad.
Tervitustest. Paar esimest päeva siin ma ehmatasin sellise tervituse peale: "Are you all right?" Mõtlesin kogu aeg, miks kõik mult seda küsivad, kas ma näen välja, nagu poleks mul kõik korras? Mõne päeva pärast sain aru, et see on lihtsalt tervitus. "How are you?" teiste sõnadega. Kõlab ikkagi harjumatult ja ma ei oska kuidagi vastata.
Veel istusin Starbucksis. Siinne on tsipa kenam kui need, milles Londonis käisin. Põhimõtteliselt mind ärritavad taolised kohad, kus sisekujundus praktiliselt puudub või on pimeda inimese poolt tehtud, toit tuuakse pappnõudes ja topsides ning isegi toolid on ebamugavad. Igasugune atmosfäär puudub! Miks selle eest veel hingehinda maksta? Siinses Starbucksis tuuakse kohv päris tassides, kui kohapeal juua tahad, ja teenindajad olid inglased. (Midagi uut.) Mu cappucino toodi hiigelsuures valges tassis, ma poetasin sinna tüki šokolaadi ja lugesin õndsalt oma raamatut.
Täna võtsin kergemalt ja rohkem aega endale. Ei taha üle töötada...või üldse töötada. Mõtlen, kas ma üldse põngerjatele kooli järgi viitsin minna. Vaatab. Nad tahavad alati parki minna, mis on tore, sest siis nad mängivad ja jooksevad nagu päris lapsed, mitte ei vahi zombistunud ilmel telekat. Mul on teleka vastu kerge vimm tekkinud. Kahtlustan, et see muudab neid vägivaldsemaks. Nad virutavad üksteisele pidevalt, see on nagu esimene asi, kui miski ei meeldi. Kui nad kümneks sekundiks üksi jätta, võib mürki võtta, et keegi jälle paneb kellelegi põmmu piki pead, ja täna hommikul pidin neid füüsiliselt lahutama minema. Oh jah.
Esimene töövõit oli see, kui ma söögi ajal telekavaatamise ära keelasin. Nüüd on see reegel, aga esimene kord sattus tüdruk hüsteeriasse ja nuttis pool tundi järjest, kuni ma teleka taas sisse lülitasin.
Kaalun vaikselt selle aknast välja viskamist või midagi. Nad on ilma selleta palju rahulikumad ja tegelikult kuulevad ka, mida ma ütlen. Vahel me joonistame midagi ja on lihtsalt mõnus vaikus. HEA.
Pean minema. Lõunasööki ette valmistama. TŠAU!
Muide tüdruku kooli juures on ülekäigurada ja seda rada turvab helkurvestis naine, kes kellegi teed ületades oma stoppmärgi võtab ja autosid peatab. Lapsed kutsuvad teda Giant Lollipop Lady - sest stoppmärk on nagu suur pulgakomm. Ma itsitasin seda kuuldes natuke aega. Umbes siiamaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar