Täna on plika sünna. Ma kuulsin hommikul, kuidas nad kingitusepaberitega krabistasid ja allkorrusel kolistasid, aga enne kella kuut ei olnud mul mingit tahtmist endast elumärki anda. Ma pole vist väga südamlik inimene. Aga natuke peale kuut, kui ema oli tööle läinud, marssis tirts siiski minu tuppa.
"Sa lubasid mind kell viis äratada, et mu sünnipäev pikem oleks!" nurises ta.
"I'm only getting up now if I get a huggie," tingisin ma.
"Jaaa!"
Minu pere on jubedad kallistajad. Nagu mina oma päris peregagi. Mulle meeldib kallistada. Eriti armas on vaadata, kui me tüdrukuga poisi kooli juurde jõuame ja poiss esimese asjana õele kalli teeb. See on tõesti nunnu.
Ainuüksi ema tegi plikale oma kuus või seitse kingitust. Kas pole metsik? Mina andsin oma kingituse juba eelmisel laupäeval üle, kui tüdruku sünnipäeva sõpradega tähistati. Seal oli umbes viisteist seitsmeaastast last, üks energilisem kui teine, eriti pärast suhkrulaksu. Pean tunnistama, et mingil hetkel hakkasin ma kartma.
Ning pärast pidu, kui me kodus kinke avasime, kirjutas ema kõik üles, kes ja kui palju kinkis. Kui...kummaline. Endal ei tuleks pähegi nii teha.
Ma olen siin vaikselt mõelnud, et kui endal kunagi lapsed tulevad, siis neil hakkab vähe asju olema. Mitte ühtegi riideeset, mida ei kanta. Tirtsul on kapid riideid täis, aga kannab ta põhiliselt ainult oma koolivormi. Ta ütles mulle, et pole paljusid asju oma kapis mitte kunagi selga pannud. Ja arva ära, kas ta sai sünnaks posu uusi riideid või jaa? Ma hoidsin üht armsat uut pluusikest üleval ja küsisin, kas see pole armas. Ta kehitas õlgu. Need kingid ei tekita isegi mingit emotsiooni.
Ostukäitumise poolest elan ma täiesti ameerikalikus ühiskonnas. Veits kurvaks teeb. Igal pool, kust ma midagi ostan, pean ruttu ütlema, et ma kilekotti ei soovi, sest nad tahavad kõik kähku sisse pakkida. Ja kuigi meil on seinakapp poekotte täis, tuleb ema iga poeskäigu järel kümne uue kilekotiga tagasi...tal ei tuleks pähegi kott kodust kaasa võtta.
Samal teemal...ostan ka ise asju, nii et vähe pole :D Hankisin endale elu esimesed leggingsid. Ma pole kunagi sellele rongile hüpanud, sest nendega võib lihtsalt puusse panna, aga endale ostsin need pmst teksade asemel kandmiseks. Need näevadki teksade moodi välja. Jean leggings ehk jeggings.
Ma ehmatan iga jumala kord, kui post tuleb ja postimees kobistab ukse taga. Kirjad kukuvad lihtsalt vaibale. Naljakas.
Eile õppisime tüdrukuga matemaatikat. Talle osteti posu raamatuid, et lugemist ja matemaatilisi oskusi arendada. Hm. Kellelgi siin tuleb veel väikest viisi õpetajaks hakata. Ta oli enda üle jube uhke ja lubas nüüd kogu aeg matat tegema hakata. Ütles, et kui hommikul alla tulen, siis ta ootab mind matavihiku taga. Kui ma hommikul alla tulin, ootasid nad mind Disney kanali taga. Põhimõtteliselt sama...
Täna võtab isa nad peale ja viib nädalavahetuseks ära, nii et reede õhtu saan ma vabaks. Happy times! Lükkan nad rõõmuga ise autosse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar