Kas ma ütlesin enne, et täna võtan kergemalt? Mul oli nii raske päev! Pärast saatana sig laste koolist kättesaamist läks kõik allamäge, sest Härra Pahur otsustas kõigele käega lüüa. Muidugi on mul ennegi autoriteediga raskusi olnud, nagu iga päev, aga täna põrkasin justkui müüri vastu. Poiss lihtsalt korrutas, et pole tema probleem ja tal ükskõik ja mina olen tüütu. Ja nad kogu aeg lõid üksteist. Pargis mängimine jäi ära, poeskäik jäi ära, telekavaatamise keelasin ära, snäkid enne ja pärast sööki keelasin ära... Ma olin nagu üks suur keelumärk. Ma olin nagu stoppmärk. Ma olin ise täna Giant Lollipop Lady.
Ühel hetkel sain aru, et pole mõtet mõistlikku juttu rääkida ega püüda sõbralik olla. Selline jama nagu mina-sõnumites rääkimine (ma kasutan seda muidu päris palju, näiteks ütlen: "Mulle väga meeldib, kui sa oma õega hästi läbi saad" või "Ma veetsin just palju aega seda toitu sulle tehes ja tahaksin, et sa nüüd sööksid"...) mingil hetkel lihtsalt enam ei tööta ja ainus võimalus on põmm piki pead. Ainult et siis poleks ma ise arukam kui kümneaastane laps ja niimoodi ma siiski oma asju ajada ei taha, nii et see jäi ära.
Lõpuks me siiski mängisime koos (ilma telekata on jumala eest rahulikum) ja tagusime kolmekesi isegi tagaaias jalkat (juba kolmandat korda, neile tohutult meeldib), aga ei saa salata, et mingi okas jäi ikka hinge. Et kui laps tahab, siis ta lihtsalt blokib sind ega reageeri üldse.
Õhtul lugesime tüdrukuga raamatut ning poiss puges ka meie juurde.
"Ma loodan, et kosmoseelukas sööb kapteni ära," ütlesin ma lootusrikkalt.
"Arvatavasti mitte," ütles poiss, "sellistes raamatutes ei juhtu nii."
"Ei, ma tšekkasin lõppu, ja see oli verine," ütlesin ma.
Ma ei saa aru, kust nad neid vägivaldseid mõjutusi saavad.
"Mõnikord tahaksin ma väga-väga-väga sulle põmmu piki pead anda," ütlesin ma õhtul.
"Miks mitte kaks?" naeris ta.
Ta isegi mitte ei karda mind. Lapsed peaksid oma hoidjat kartma!
Nende ema tuli nagu ikka väga hilja ning lubas, et alates järgmisest nädalast hakkab normaalsel ajal tulema. Ma andsin talle teada, et oli väga raske päev ning et löömine on ikka väga kerge tulema ja see on probleem. Siis oli meil kõigil pikk jutuajamine. Ma ei tea, kas sellest homme enam midagi mäletatakse, aga... noh, kaebamine ruulib.
Võtsin suuuure tassi teed ja tahvli šokolaadi ning nüüd on tuju heam. Raputasin poole šokolaadist ema taldrikule ning ta andis mulle vastutasuks "Fifty Shades of Grey" kolm e-raamatut. Rämpskirjandus, siit ma tulen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar