Poiss läks nädalasele klassireisile, mis tähendab, et minul on sel nädalal kergem ja ainult üks põrguline taltsutada. Jess! Kui me teda hommikul ära saatsime, küsis plika, kas vend teda igatsema hakkab.
"No, I'm tough!" ütles poiss, aga endal olid väikestviisi pisarad silmis. Kui armas! Ja nad tegid kalli-kalli. Awww! Pärast kooli läksime tüdrukuga linna, kus ta natuke šoppas ja ostis nii emale kui vennale kingituse. See on ikka lõpp-kena.
"I'm going to call you cuddle squishee," ütles tüdruk mulle, kui lõunat sõime, "sest sulle meeldib kallistada!"
"Jah, aga ma ei kavatse sellele vastata," arvasin ma. Siis juba olgu parem Anna.
"And I could be Cute Face!" ütles ta ja tegi nunnut nägu. "Can I be Cute Face??"
"Hm," tegin ma. "See on täielik ahvinägu. Sa võid olla Monkey Face!"
Ja ülejäänud õhtu kutsusin teda Monkey Face. Mul on tunne, et see võib täitsa sobida. Kuigi pean meeles pidama seda mitte ema ees teha. Ta võib arvata, et ma pole hea lapsehoidja või midagi. Kuigi ma totaalselt olen.
Ja ülejäänud õhtu kutsusin teda Monkey Face. Mul on tunne, et see võib täitsa sobida. Kuigi pean meeles pidama seda mitte ema ees teha. Ta võib arvata, et ma pole hea lapsehoidja või midagi. Kuigi ma totaalselt olen.
Reedel käisin kinos mingit suvalist õudukat vaatamas, kuigi sadas. Mul on raske sees istuda, kui ma juba nagunii Inglismaal olen. Sadagu siis! Kodus netis võiksin istuda ka Eestis. Uurisin linnakest, see hakkab juba vaikselt tuttavaks saama. Õudukas (House at the End of the Street) oli jama ja suht mööda, aga ma teadsin seda ennegi ning valisin lihtsalt sellepärast, et ma muidu kunagi kinos õudukat ei vaata. Sellegipoolest oli pärast tühja majja tagasi tulla kõhe, vaatasin iga nurga peal ringi ja süütasin kõik tuled ning väiksemagi krabina peale võpatasin. Kogu film oli põhimõtteliselt koosnenud ligihiilimistest ja kaelakargamistest, nii et ma pidevalt pöörlesin ringi. Kõige tähtsam on silmas pidada seljatagust, sest mõrvar on alati sinu taga.
Laupäeval sõitsin Londonisse, esimest korda üksinda, kuivõrd Mirjam on nüüdsest soojemate taevaste all. Temaga koos oli toredam, aga Londonis pole kunagi igav, isegi üksi. Kammoon, see on London. Kuigi sealne transport on üks kallemaid maailmas, siis bussidega sõites tuleb mingil hetkel päevalimiit peale ning võid ringi kärutada, palju tahad. Ma läksin lihtsalt suvaliste bussidega suvalistesse kohtadesse, alati ülevale korrusele ja kõige ette nagu õige turist kunagi. Ja kui ümbruskond meeldis, siis kargasin maha. Mind hämmastas, et ma tundsin kohti ära, kus varem Mirjamiga käinud olin. Ma olen ikka maalt ja hobusega, noh. Kuigi kõik küsisid mult teed ja pidin tihti vastama, et ma pole kohalik. Ma näen lihtsalt nii kohalik ja lahe välja....või siis ka mitte. Šoppasin. Mõned poed nagu odavpood Primark on lihtsalt nii heade hindadega, et sa lihtsalt lähed ja hakkad riideid kokku kuhjama. Selle Oxfordi tänava esinduses oli rohkem inimesi kui ma arvan Puhjas elab. Lihtsalt meeletult. Polnud juttugi proovimisest, muidugi võid selga proovida, kui viitsid tund aega oodata, aga isegi liikuda oli raske ning kassajärjekorraks tuli pool tunnikest varuda. Ma varusin, sest valik ja hinnad olid lihtsalt liiga head. Seal on mõttetut odavat träni, kuid ka täiesti ilusaid asju! Sinna lähen ma veel palju... ja väga sügavale sisse.
Õhtul oleksin peaaegu rongi peale läinud, aga siis helistas host-mummy ja kutsus oma sõbranna ja tolle uue au pairiga pubisse (igal respektaablil inimesel on au pair, duh!). Too tüdruk on prantslanna. Muidugi küsisin ma kõige ilmsema küsimuse, mida peab prantslasega kohtudes küsima: "Niisiis, sa sööd arvatavasti kogu aeg konni?" Jaa, mu teine nimi on taktitunne.
Ta ütles, et on vaid maitsnud, kuid on täitsa talutava maitsega.
Ja minu prantsuse keel koosneb jätkuvalt sellest lausest: "Voulez-vous coucher avec moi, ce soir?" Prantslanna naeris ja käskis mul seda mitte võõrastele öelda. Aga see ongi ju point!
Kui me kõik rongiga minu linna olime jõudnud, tahtis minu host mummy veel ööklubisse minna. Sellesse ainsasse, mis meil on. Suht kummaline oli seal tantsida, kaks erinevat generatsiooni koos. Muusika oli hea, kõik oli hea. Hommikul läksime tolle sõbranna majja ja veetsime päeva seal. Tema elab küll Londonis, aga niivõrd äärelinnas, et erilist liiklust ega inimesi ega muud säärast seal pole, just nagu minu linnas. Meid prantslannaga kupatati ümbrust uurima, kolasime poodides ja istusime Starbucksis. Ma pean tõsiselt mõne uue kohviku avastama. Hihi, aga prantsuse aktsendiga inglise keel kõlab täpselt nii, nagu raamatutes kirjutatakse: the asemel ze ja nii edasi.
Niisiis nädalavahetus oli põ-nev ja uus nädal ka paljutõotavalt alanud, kuivõrd ühest lapslasest lahti saadud. Plika luges mulle ennist raamatut ette, just nii, mitte mina talle - sest ta peab lugemist harjutama. Aga ettelugemine pole nagunii minu stiil: isegi nendel õhtutel, kui me ei loe, jutustab tema mulle tondilugusid ja mina kuulan. Laseb pimedas toas taskulambiga endale valgusvihu näkku ja muu klassika. Alati on printsessi nimi Anna ja ta oskab Kung Fud ning zombid ei saa teda kätte. Ainult üks kord suri ta ära. Kas ma olin sel päeval paha olnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar