Laupäev

Sõrmitsen uut kaelakeed. Nad kinkisid selle mulle, ja kaardile kirjutasid alla: A, A, A. Sest kõik on A-d.

Neljapäeval viisin tüdruku emaga linna kohtumisele, sest viimasel õnnestus üle tüki aja varem töölt koju tulla ja natuke aega lapsega veeta. Ise tahtsin tagasi koju tulla, et ema ja Liisuga skaipida. Nad tahtsid, et ma nendega läheks, ja ma keeldusin viisakalt. Viisakam oleks olnud minna, aga ma tahtsin üht õhtut enda jaoks ka. Minu jaoks tulen ikkagi mina esimesena, mitte keegi teine...

Siis ta küsis, mis sul viga on, ja mina tulin tulema, aga kodus skaipida ikkagi ei õnnestunud, no nii kümme minutit, sest ma olin nutu äärel. Lihtsalt liiga palju on seda kõike vahel. Ma pean arvestama, et tüdruk on alles 8, ja et ma ise polnud selles vanuses mõistlikum. Aga tihti on ta nii lugupidamatu, et ma peaaegu solvun. Kuigi pole mingit mõtet lapse peale solvuda. Nendel on see hea omadus, et juba minuti pärast on kõik unustatud ning nad vadistavad rõõmsalt edasi. Aga minul see hea omadus puudub ning ma võin tunde põrnitseda. Sest kui ta süüdistab, et ma mitte kunagi ei viitsi temaga mängida või tahan liiga vara koju minna või midagi... see ajab kopsu üle maksa. Neil pole enne olnudki sellist lapsehoidjat, kes nendega nii palju tegeleda viitsib. Mänguväljakul ja pargis kaasa jookseb - ma turnin nendel turnikatel nagu ahv. Mängin nendega jalkat. Või kooli. Või aitan kodutöid teha. Ma ei pane lihtsalt telekat käima, et see minu eest lapsi hoiaks, nagu eelmine tüdruk oli teinud.

Igatahes ma põgenesin ära ja läksin linna peale, enne kui nemad olid tagasi tulnud. Ema hakkas mulle sõnumeid saatma, et kus ma olen, et ta muretseb. Kuigi kell oli alles mingi seitse ja ma pole alaealine ega tema laps. Õhtul, kui ma tagasi läksin, olid nad natuke koristanud (kas tõesti?? ISE???) ja mu voodi peal oli see kaart ning kingitus. Nii et ma otsustasin natuke tagasi tõmmata ja maha rahuneda. Niimoodi tujutseda ju ei saa, sest keegi ei taha sellist inimest endale lapsehoidjaks...ja samas on raske kogu aeg rõõmus olla, kui laste poolt tunned ikka seda suhtumist, et nemad on paremad kui sina, sest nad on sündinud Suurbritannias (no palju õnne!). 

Eile proovisin õhtuks riideid selga, kui ema helistas ja ütles, õhtul ei lähe ma kuhugi, sest õhtul on pereaeg. Ütles, ma olen ka pere, ta olevat mulle kui ema. Sõnad, sõnad, need on ju ainult sõnad. Niisiis ma jäin sisse ja me panime võistluse korras puslesid kokku. See üllatas mind, sest ma ootasin, nende perega koosolemise aeg tähendab telekat nagu alati. Ema keeras kokku mingi rämedalt magusa käki: mikserdas marju, jäätist, vahukoort ja beseed...muidugi maitses see mulle meeletult :D Ma olen maiasmokk number 1!

Tüdruk jutustas emale, kuidas me sööme nüüd söögitoas ja suure laua taga, mitte telekalaua taga kõhutades, ja et telekas on sel ajal keelatud. Ta hääles oli uhkust kuulda. Ma ei saa aru...kas lapsed ise tahavad neid reegleid? Miks ta siis IGA KORD peaaegu nutma hakkab, kui ma teleka välja lülitan? Siin pole mingit loogikat!

Täna lähen Harlow'sse. See on mulle hästi lähedal ja pidi tüki maad suurem olema kui minu linn. Eks me näeme!

Sain just Polilt meili. Sa ei tea, kui rõõmsaks see mu tuju tegi! Kallis oled! Ma astun nüüd uksest välja suure naeratusega näol :)