Sajab!

Ma vihkan, kui tünga tehakse. Tahan bussiga koju tulla, ja netis öeldi, et see maksab 1.85. Bussijuht aga küsib ainult 1.63. Aaaaaaaaaaaaaahhh! See sakib, kurat!

Olgu, see ruulib täiega. Ja Puhjast Tartu tulek on ka ühe sendi võrra odavamaks läinud. Terve sendi!! Mida sul selle peale öelda on? Võttis sõnatuks, jah? Võttis, jah?

Täna on väljas selline sügis, et ma ei tea... Ma ei teagi kohe. Tore, et eelmisel reedel veel viimast korda sel suvel rannas sain käia. Armsad viimased soojad suvepäevad. Ma ujuma ei läinud, sest kartsin, äkki on vesi külm (jumala pärast ei tohi proovida ka). Lamasin nagu laip päikese käes, lugesin Anne&Stiili ning kuulasin Sky Plusi. Sest laibad loevad alati Anne&Stiili. Kurat, kuidas ma hakkan randa taga igatsema. Paar tundi mitte midagi teha, ainult olemist nautida...see kuluks iga päev ära. Sellepärast nad lõunamaal siestat peavadki, eks ju.

Sain isegi mingi väikse armsa õhetuse nahale. Mis oleks võinud olla päevitus. Kui ma päevituks.

Helen võttis meid oma viimasel õhtul Eestis enda juures vastu. Ta korrutas, ütles ette ja taha, et süüa on palju, et me peame tühja kõhuga tulema ja et kõik peab otsa saama, sest temal ei ole seda kellelegi jätta! Meie peale võib loota. Tõelised sõbrad. Pärast vaatas ta meid hellalt ja ütles, et tänks. Ja mina ütlesin, et no problemo, buddy. Mind võib alati kutsuda.

Me oleks võinud talle ju midagi hommikusöögiks jätta, aga... seda oleks ta pidanud enne täpsustama.

Ma pole vist enam armunud, sest ma söön jälle isukalt. Ja täna magasin poole kaheteistkümneni. Mina. Kuigi oli hommikuprogrammi-päev ja puha. Mul on tunne, et Märks pidi stuudios tundma, et midagi on valesti. Võib-olla ta ka küsis, kus meie kõige truum kuulaja on. Kus ta on? Kus on Anne-Mai???

Panin bloki peale. E-le noh. Võib-olla ma ei tahagi teda nii väga. Aga miks on tal alati kas pohmell või väsimus või lisa-töötunnid? Kui ta võiks minuga kokku saada? Call me crazy, aga minu radarid leidsid, et ta pole piisavalt huvitatud. Armunud poissi kujutan ma endale küll natuke teisiti ette. Meenub nagu midagi kellestki teisest, kes istus kunagi hommikul kella viieni msnis ja väitis, et tal und pole, ja oli valmis iga õhtu kuradi Nõost kohale sõitma, et minuga kohtuda. Aga E-l on pohmell? Sae siis pekki, mõtlesin ma ja panin omakorda bloki peale. Enne sajab taevast pussnuge, kui mina sind taga ajama hakkan.

Siis saatis ta paar andekspaluvat, õieti pinda sondeerivat sõnumit. Ma ei sulanud. Ma olen lausa õõvastavalt kaua vihapidav. See saab mulle veel palju probleeme tekitama, ma tean.

Siis jäi ta vait ja mina hakkasin mõtlema, et ma olen lollakas. Veetsin just pooltunni MSN-is ja ta küsis, miks ma pahane olen, ja mina ei teeselnud, et ei olegi, vaid ütlesin, miks. See oleks peaaegu nagu arukas suhtlus. Kuigi MSN-is. (Tõsiselt. Kes kasutab veel MSN-i?? See on minu jaoks nii ajast ja arust, et ma ei suuda!)

Kui ta poleks nii pagana kallistatav, siis oleks tal ammu vesi peal. Sest me ei sobi üldse. Meil pole midagi ühist. Ma mõtlen, sõna otseses mõttes midagi. Ma pole kedagi endast nii erinevat üldse kohanud. Ja ma ei usu, et vastandid tõmbuksid. Jah, see faas on möödas, kus miski teise juures ei häirinud. 

Aga teda on nii hea kallistada. Ja käest kinni hoida. Ma ei teagi kohe. Mulle meeldib temaga koos olla, nii lihtne see ongi. Kui ta just ühtegi oma filmi, sarja ega laulu peale ei pane. Sest need sakivad.

Elame, näeme.