September. Ongi sügis käes. Jäin vihma kätte. Mitu korda on nii juhtunud, et kõnnin väljas, päike paistab ja puha ja nii edasi, ja korraga hakkab selgest taevast vihma sadama. Pilvi pole üldse. Kuidas see võimalik on? Vihm peab ju kusagilt tulema.
Maailmalõpp on vist lähedal. Endeid jagub küll. Esiteks teatas seda üks film nimega "2012". Nagu sellest juba ei piisaks, ma magan hommikuti nii meeletult kaua, et ehmatan ennast ka. Täna tõusin veerand üks. Päeval. Selja taga oli ainult üks tööpäev, isegi mitte kolme nagu tavaliselt. Ma ei tea, mis lahti on. Pool päeva oli automaatselt kadunud. Mis sai sellest Anne-Maist, kes vabal päeval kell kaheksa maast lahti tuli, et päev kauem kestaks? Juba mitu nädalat ei saa normaalsel ajal maast lahti.
Inimesed, kellega ma koos ülikooli läksin, alustasid just kolmandat ja viimast bakalaureuse aastat. See on imelik. Huvitav, kas nad on praeguseks juba väga targad? Ükspäev sorisin oma pööningul (tegelikult seinakapi kõige kõrgemal riiulil) ja leidsin vanad õppematerjalid. Kurat, ma ei oskaks enam pooltki neist ülesannetest lahendada. Raske ja nagu natuke kasutu pahn. Aga samas oli veidi kahju ka. Mind seob nüüdseks matemaatikaga alati mingi armastuse-vihkamise suhe. See on omal moel ikkagi nii ligitõmbav.
Ja mata või õieti loogikaülesannete lahendamine tasub ära ka. Kodus olles avastasin postkastist tähitud kirja teate Kumalt. Mõtlesin, et jeee, ma olen rikkaks saanud. Aga pärast taipasin, et raha ei saadeta kirjaga. Vaid arvele. Sellele, mis on pangas. Teate küll. Alati tühi. Jah, just see arve. Sain postkontorist hoopis mullikilesse mässitud seinakella. Ma oletan, et võitsin selle Raudse Loogika ajakirjast. Tegelikult ei tohiks kingitud hobuse suhu vaadata, aga tegemist on suht koleda kellaga, millele Sudokumaania peale kirjutatud. Mulle ei meeldi koledad asjad. Ma tahan enda ümber ilusaid. Samamoodi ei tohi ükski mu tassidest-kruusidest mingit sõna mulle näkku karjuda, kui ma kohvi joon. Ma ei võta kunagi kuskilt mingit reklaamiga tassi, kui ka tasuta pakutakse. Nõud peavad olema dekoratiivsed. Ühel mu kolleegil on Verekeskusest (või mis iganes selle koha nimi on, kus doonoriks käiakse) saadud tass, mis teatab: "Iga tilk loeb!" Õnneks läks see tass katki, hehe (mina ei teinud!). Kes peaks tahtma midagi juues mõelda verest? Vampiir?
Igal juhul, ma loodan, et järgmine kord võidan raha. Ära solvu, Kuma.
"Glee" uus hooaeg on TV3-s. Ma armastan seda sarja. Enamus teisest hooajast on küll netist nähtud, aga paljud osad poolikult, sest need pleierid katkestavad alati kõige põnevama koha pealt ära ja lakkavad töötamast. Kuigi seal valikus on kümme erinevat pleierit, ei hakka pärast seda ükski tööle ja enne kui tähele paned, oled kulutanud kaks tundi ja osa on ikka pooleli ja peksad arvutit ja karjud, et pagan sinuga! Ja osa on ikka pooleli. Järgmist osa hakkavad küll kõik pleierid näitama, ja sa pead ainult oletama, kuidas eelmine lõppes.
Sellepärast ongi telekas hea. Pealegi on seal reklaam ja puha. Reklaam ruulib.
Viimane kord, kui Helenit nägime. Karu on pildi staar!
KARU!!
VastaKustuta