Ei, tegelikult on mul ikka veel igav, seega ma kirjutan edasi. Ma tantsisin just tund aega mingi kaheksa aasta vanuse muusika järgi, mis ma oma plaatidelt leidsin, aga siis tekkis mul tunne, et altnaabril kukkus laelamp küljest ära, ja ma lõpetasin. Naabrina olen ma vist üpris tüütu. Ühikas ka. Ehkki mina koristan.
Mulle väga meeldis "Suvi". Järgmiseks pean "Sügise" võtma. Ja "Tootsi pulma", sest seda osa minu "Suve" köites ei olnud. Kuna ma loen alati kolme raamatut korraga, siis mis teised kaks olid? Ahjaa, üks on Kivirähki "Ussisõnad", korduslugemine. Aga ma ei saanud vist esimene kord aru, et see on suht rõve. Mis mõttes rõve? Noh, otseses. Ma söön lugedes praktiliselt alati ja ma ei saa süüa, kui ma seda raamatut loen! Kivirähk on suurepärane ja puha, aga tal on peas ikka midagi natuke viltu, et ta selliseid asju kokku kirjutab.
Kolmas raamat on "Hiired tuules", Mihkel Mutt. Hea. Ehkki ma ei saa kõigest aru.
Nii kuidas mulle ka ei meeldiks seelikuid ja lühikesi pükse ja muud säärast träni kanda, on see aeg nüüd pöördumatult möödas. Isegi toas on nii külm, et pidin just seeliku ära vahetama. Tirisin kapi taganurgast välja vanad teksad. Muidugi on neil tagumiku peal auk. Miks ma nad üldse alles olen hoidnud? Ma viskan kogu aeg riideid ära. Mõnes mõttes on see hea, sest siis ei hoia ma liialt vanast kinni. Need on nagunii ainult asjad. Teisest küljest: vahel mõtlen, et seda kannaks nüüd. Aga on liiga hilja!
Tõsiselt, need teksad peavad kaduma. Asjaolu, et ma oma riideid auklikuks kannan, mida see näitab? Et ma kannan palju riideid? Et mul on neid liiga vähe, seega ma kannan üht eset liiga palju? Pükste puhul peab see küll paika. Kui ma mingid lemmikteksad leian, siis need ongi konkreetselt aasta otsa käigus, kuni alla annavad.
Eile saime emaga lõpuks pilgu peale minu armsale onutütrele teatud uudistesaates. See oli üliväga lahe! Ta oli ilus ja blond ja rääkis rahulikult, nagu mina elu sees ei suudaks, kui ma otse-eetris oleksin.
Awesomeness.
Nüüd, kus Mirjami nimi on raamatu kaanel ja puha, on mul tunne, et meie suguvõsast tuleb veel suuri asju. Nüüd ma arvan, et kui ma kunagi abiellun (oot, selleks on vist meest vaja), siis jätan ma totaalselt oma nime alles. Mul on jube pikk nimi ja puha, aga see on ikkagi minu identiteet ja ajapikku mulle täitsa meeldima hakanud. Miks naised loobuvad kõigest, mis nad on oma nime all saavutanud, ja võtavad mehe nime? Sa pead ju nagu uuesti alustama. Kes numeroloogiasse ja muusse säärasesse usub (ma natuke usun), siis selle järgi nimemaagia määrab nii mõndagi.
Ja liitnimed? Siis võib asi ikka väga pikaks minna. Mõtle, kui mul oleks veel kaks perekonnanime? Inimene, kellele ma end tutvustaksin, jääks enne magama, kui ma lõpetan.
Samuti võib mu ema nüüd kaht kätt kokku lüüa ja plaksutada, sest peamine pick-up line, mis ma kassas saan, on, et mul on ilus nimi. Mille tema mulle pani. Viimati, kui ma tööl olin, oli üks natuke creepy juhtum ka. Saali peal ütles mingi võõras mees mulle rõhuga: "Tere, Anne-Mai!" Küsisin, kas ma tunnen teda, ehkki teadsin, et ei tunne. Ega ma mingi mälukas ole. Ja nimesildilt ta mu nime lugeda ei saanud, sest mul oli fliis parajasti tööpluusi peal.
"Ei, aga sa oled kassas, ja ma olen tšeki pealt su nime lugenud."
See oli natuke imelik, nii et ma astusin eemale. Tšeki pealt võib leida nii ees- kui perekonnanime, mis on natuke privaatsuse rikkumine. "Sa näed kena välja. Ja sul on väga ilus nimi!" hõikas ta mulle järele, kui ma praktiliselt ära jooksin. Creepyness. Ja ta ei olnud nunnu ega midagi, vaid selline imelik.
Nüüd on mul veel villased sokid ka jalas. Villased sokid. Septembris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar