Ärge öelge midagi, et töö inimestega tänamatu on. Ükspäev viis mingi naine endale kaste, et sinna õunu sisse panna. Turvamees seisis kõrval ning tähendas, et temal on ka õunu kõriauguni. Mina ütlesin, et mul küll õunu ei ole... sest mul ei ole õunapuid. Naine ütles, et oi, teile peaks siis tooma. Ja tund aega hiljem kutsus vanemmüüja mind pausilt välja ning küsis kulmu kergitades, kas mina olin kelleltki õunu tellinud. See naine seisiski seal, kotitäis õunu minu jaoks. Kas pole armas? Need on täitsa maitsvad.
Ema on rabas käinud ning jõhvikaid kokku korjanud nagu harakas kuldsõrmuseid. Meil on terve külmkapp jõhvikaid täis, see on kummaline, sest minu meelest emale need üldse ei maitsegi. Ma otsustasin neist kooki teha. Jah... ei usu, et seda enam teen. Vääegade kummaline maitse oli sel. Selline spetsiifiline... jõhvikaline. Sellegipoolest saab kook kohe otsa. Ega ma seda alles kavatse jätta.
Kass on väga sülekaks muutunud. Nii kui ma kuhugi maha potsatan, seab ta end mulle sülle. Istun, süli juba arvuti poolt hõivatud, ja tema tuleb kuhugi sinna põlveotste peale, kuhu taoline lahmakas loom kuidagi ei mahu. Keerutab ja sätib seal ennast ja nügib arvutit halastamatult eemale.
Oi... ma sain nädal tagasi massaaži. Polnud kunagi professionaalset massaaži saanud, sest ma olen vaene ja puha...aga töökoht tegi seekord välja. Täänaaan! See polnudki klassikaline mudimine, vaid midagi kiropraktika sarnast, nimelt see naine pani selga paika. Ta ütles, et tema juurde pole veel sattunud inimest, kellel selg täiesti paigas ja mõlemad puusad ühekõrgusel oleksid. Minul pidi üks teisest poolteist sentimeetrit kõrgemal olema. Ja päris korda ei saanudki. aga vahe läks väiksemaks. Eks ma panin bloki peale ka. Katsugu mind keegi korda saada!
Veits valus oli ka, ja hullud raksatused käisid seljast läbi. Aga kuulsin kõlakat, et sellised sessioonid pidid regulaarseks muutuma. Jess.
Tahaks midagi elumuutvat teha. Midagi huvitavat. Ma tammun nagu ühe koha peal paigal. Aga mida? Ma ei teaaa...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar