Hiired tuules

Lamp lauanurgal tegi just "Plõks!" ja ma küsisin sooja, hoolitseva häälega: "Noh?" Peaaegu oleksin juurde lisanud "kullake". Umbes nagu räägitakse kodulooma või lapsega. Dämit, mul on kellegagi suhelda vaja.

Väga-väga tore oli eile Tiinat näha. "Sa lõhnad õunte järgi," ütlesin teda kallistades. "Sellepärast, et ma tõin sulle õunu!" vastas ta.

Ma lõin särama nagu küünal jõulu esimesel pühal. Tundmatu naise toodud õunad olid just otsa saanud. Tiina toodud aga osutusid mmaitsvateks. Sulavad suus.

Oli päike ja soe õhk, lehtede ja õunte lõhn. Täiuslik sügis. Ma võiks seda langenud lehtede lõhna süüa.

Botaanikaaed ja Toomemägi olid ka kenad. Unistav tunne tuli peale. Tiigis kaks parti kaklesid; üks oli isane, teine emane, nii et koduvägivald.

Täna ma ladusin raamatukogus oma koti eesti raamatuid täis. Ning üritasin välja hiilida. Tegelikult mind on poes kinni peetud: turvaväravad piiksusid, sest mul oli kott raamatuid täis. Raamatukogu omi küll. "Saate ju aru, see on minu töö," vabandas turvanaine, kui ta mu käekotist midagi ei leidnud. Ma sain aru. Vist.

Nüüd loen "Tootsi pulma". Meeldib! Kas teadsid, et Luts on "Talve" ka kirjutanud? Ilmselt on, sest ma võtsin selle raamatukogust. Mina arvasin, et kõik lõppes "Sügisega".

Aga nüüd ma pean tsiteerima natuke Mihkel Muti raamatut: "Hiired tuules". Sest see on suurepärane.

"Kes see siiski oli?" tundis Kirill perenaise naastes huvi.

"Üks naine. Ma ei küsinud, kes," vastas Lhea tähtsalt. "Ma ei topi oma nina võõrastesse asjadesse. Aga muide, kes su armuke praegu on?"
"Üks naine? Äkki see oli mu oma naine?" mõtiskles Kirill valjusti. "Kas ta kokutas?"

"Ei," vastas Lhea.

"Siis ta võis vabalt minu naine olla. Minu naine nimelt ka ei kokuta," arvas Kirill.

"Õnnelikud abielupaarid pidid ikka sarnasteks muutuma," tähendas Pepe. "Sina ise ka ei kokuta."

 Ruuuulib!