Tellimustöö

Istun, vaatan Koduperenaisi ja lobisen MSN-is. See võib isegi päris tore olla. MSN.

Ooi, kui hea oli täna kell kolmveerand seitse töölt plehku panna. Päike paistis ja ilm oli soe. Päev oli ka super. Sain kaks tundi kassas olla, kui ülemus käskis kassa ära tuua, sest minust olevat saali peal rohkem kasu kui mõnest teisest. Jeeei. Kõik muutus kohe kaks korda paremaks. Lisaks nägi mu meik hea välja. 

Meil on uus tüdruk ka. Mul tuli meelde, kui mina olin veel uus tüdruk, ja kui väga ma tahtsin siis sõbralikku nägu näha. Seega ma läksin ja tegin sõbraliku näo. Pärast läksin sõimasin teda selja taga bitchiks ja virutasin kaikaid kodaratesse. Ma ei salli võistlejaid oma liivakastis. Nali. Tegelikult ta tundub tore. Mul on lausa kahju, et ta varsti saab aru, milline ussipesa meil valitseb, ja hakkab enda kohta esimesi kõlakaid kuulma. Aga mis teha.

Mõtlesin Tiina peale, et mis ta seal teeb, ja et tegelt peaks talle varsti Tallinnasse külla minema. Ehkki ta ise alles kolis paari päeva eest. Aga ikkagi. Ja nüüd räägin MSNis Tiina õega. Tšau, Marili! Tema käskiski mul blogi kirjutada, tegime siis vorst vorsti, hammas hamba, kõrv kõrva vastu värki, nii et tema peab ka postituse tegema. Aga et oleks tehtud! Kui mina avaldan posti ja Marililt ei tule midagi, siis on keretäis soolas.

Tiina kohta ei oskagi muud teha kui ohata. Sealt blogist pole juba mitu kuud midagi tulnud, nii et katku juukseid peast ära.

Totaalselt koristasin täna. I'm my mother all over again. Nimelt iga kord, kui talle helistan, ta koristab kodu/on just koristanud/kavatseb koristada. Seal peab küll läikima kui prillikivi. Minu jaoks on ülejäänud september kindlasti hooleta.

Mjäu.