Õuna-aasta

Mul on siin augustikuu "Eesti Naine", kus ühe loo lõpus on tsiteeritud Olivia Saare luuletust:

Homseks lubati Baltimail paiguti 

jälle madalat õhurõhku

rõhud  rõhkudeks, oleks alati

seda õunalõhnalist õhku

Täpselt nii ma end tunnengi. Ma tunnen mahakukkunud õunte lõhna igal pool, see on nii värske ja mõnus... See aasta pidi olema õuna-aasta. 

Täna oli selline sügisene õhtu. Vaikne ja mahe, vihmane ja õunane.

Aga Pärnu oli super nagu Pärnu ikka kipub olema. Metsikult parke täis ja päikeseline. Me käisime emaga muuli lõpus. Ja tagasi. Sest muidu me oleksime ikka veel seal. Minu meelest on see muul tund aega pikk.

Käisime ujumas. Vesi oli hea, aga tuul kõva, ja välja tulles puhus see mul pea peaaegu otsast. Pärast tundsin ennast imelikult. Järgmine päev ka. Ei teadnud, kas minust enam elulooma saabki. Aga õnneks sai. Kui see ei ole just zombi-blogi. Mis oleks ka huvitav.

Põhimõtteliselt on suvel Pärnu vallutanud välismaalased. Peamiselt soomlased ja rootslased. Kohvikutes, kus me sõime, ei olnud eesti keelt kõrvallaudadest üldse võimalik kuulda. Võib-olla kohalikud ei käi söömas. Ega kesklinnas. Varsti tekkis selline efekt, et rääkisin kõva häälega nagu välismaal, olles kindel, et keegi teine eesti keelt ei mõista.

Enne koju tagasi sõitu tuhises meile emaga vastu turske kiilakas mees pisikesel roosal tõukerattal. Tõsijutt. Ja endal oli igavesti asjalik nägu ees. Mida kuradit?? Pärnu tõukeratturid sellised.

Ükspäev ütles keegi naine mulle kassas, et ma olen seal poes üks kõige toredamaid ja viisakamaid müüjaid. Kas pole kena?? Küllap ta pole mu halva-tuju-päeval sinna sattunud. Ta lisas ka ebaviisaka märkuse ühe mu identifitseerimata kolleegi suunas. Ma ei hakanud edasi uurima. Peaasi et mina ruulin. Aga täna öeldi красивая женщина. See oli veel kenam. Eriti женщина osa. Hehe.