Jeeeei, Eesti! Täna tunduvad kõik mulle väga toredad ja ilusad. Olen kindlalt kodus. Vaatamata sombusele ilmale olen terve päeva heas tujus olnud. Sihtisin kojutulekuks bussi, mille kohta arvasin, et see täna käib. Otsustasin pileti varem ära osta, ja selgus, et see buss püha ajal ei käi (ärge jumala pärast seda internetti kirjutage), aga mul õnnestus saada eelviimane pilet bussile, mis oli laupäeval poole odavam, läks välja varem ja sõitis kaks korda kiiremini. Õnne peab ka olema, hehe.
Kuulasin aknast, et ritsikad siristavad väga võluvalt, ja vedasin ema jalutama. Tihenev hämarus ja poriloigud. Park mustendas salapäraselt. Puhja on ikka armas. Kodukoht. Läksime koolimajast mööda. Ma käisin seal ikkagi üheksa aastat. Olid ajad.
Mul on raske telekast Vabaduse laulu kuulata ja vaadata, sest kõik esinejad, eriti mehed, tunduvad kuidagi sarmikad ja andekad. Eesti mehed on üldse kenad. Vaiko Eplik - mmm. Ikka väga tõmbab mind. Ja seda, kuidas Iiris Vesik otse laulab, ei suuda enamik maailmatasemel artiste järgi teha. See on tegelikult võimas. Nii väikesel maalapil on kuidagi kahtlaselt palju andekaid inimesi. Nuputasin natuke, mis siis minu anne on. Ükskõik. Ma olen niisama lahe. Ma võtsin endale just missiooni. Tuua väljend "Sae pekki" tagasi massidesse. Aeg on selleks õige. Mäletate veel seda rullnoka-aega? Aiku ja Pets, sae pekki ning näri muru? See ruulis täiega!!
Venemaal marssisid täna noored kommunistid ja nutsid Augustiputši pärast. Lagunes tegelikult hiiglaslik hiilguseriik. No nii mõra peas ikka ei oleks ju. Seda ei saagi kommenteerida muudmoodi kui et mõra peas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar