Jumal küll, kuidas ma teid igatsesin... mu dressipüksid! Nii pehmed ja soojad ja mugavad. On hetki, kui tahaksin lihtsalt neisse pugeda, aga nad olid mul tükk aega kodus Puhjas ning pidin nende asemel alati teksad jalga tõmbama. Sweatpants. Ma armastan neid. Kuidagi emotsionaalne hetk tuli praegu peale. Rõõm lihtsatest asjadest.
Eile emaga jalutama minnes me just rääkisime, et "Eesti muld ja Eesti süda" on jube hea laul, ja pärast telekas Kerli lauliski seda. Rein Rannap saatis klaveril. See oli nii ilus. Super ikka. Sinead O'Connor avaldas igas mõttes vähem muljet. Nägi välja nagu mingi suvaline tädi Maali naaberkülast, kõneles oma naljaka iiri aktsendiga ja jättis kergelt joobnud ja kergelt tüdinud mulje.
Ema andis oma vana telefoni mulle. Sony Ericsson. Supernunnu. Kõige rõõmsam olen ma tegelikult ühe mängu pärast, mis seal on. Ja raadio ka. Nüüd saan tööle minnes hommikuprogrammi edasi kuulata. Jeei. Aga fotode kvaliteet on ka päris hea. Ning see telefon on vastupidiselt mu eelmisele sellest sajandist pärit.
Ema tahab meid vist ametlikult kodust välja visata. Ta mainis delikaatselt, mis kapid me võiksime lähemal ajal tühjaks teha, sest tal "on nendega plaanid". Ja mida ta kõik tahab ümber tõsta ja ära lammutada ja mujale viia ja nii edasi. Ma hakkasin juba hüsteeriliselt naerma, aga siis tuli meelde, et ma olen kakskümmend üks. Ja mu õed on veelgi vanemad. Tõetera on vist sees sel jutul. Aga seda kappi, mida ta tahab, ma ikkagi tühjaks teha ei saa. Pakkusin talle üht teist. Kõik on läbirääkimise küsimus.
Mul oli totaalselt meelest läinud, et Mansonil on kaks aastat tagasi plaat ilmunud. Olin selle laulud täiesti ära unustanud ja läinud tagasi suurimate hittide kogumiku ning eelviimase plaadi juurde. "Evidence" ja muud head laulud. Eile leidsin oma arvutist selle plaadi ja dämit nagu... nii hea!!! Kuulasin laulu "Devour" ja mõtlesin, et ma suren ära.
Nii mõnus on oma voodi peal istuda, pehmed püksid jalas, pleed ümber, šoks kõrval, ja telekat vaadata. See on aeg minuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar