Läksin teist kassat lahti tegema. Üks jõmpsikas kiljus üle saali: "Üks juba tuleb siiapoole! Emps, tule!!!" Ise sprintis täiel kiirusel minu poole. Keegi vanem naine oli temast ees, aga ta pani käe lindile ja karjus: "Ärge tulge siia! Meie oleme esimesed. Tule, emps!" See oli nii naljakas, et hakkasin kõva häälega naerma. Õnneks oli tollel naisel ka huumorimeel. Ja laps oli ka ainult umbes kuueaastane. Ta oli ikka väga sillas, et nad esimesed olid, korrutades seda nagu katkine grammofon. Edule orienteeritud ühiskond? Irv.
Käisin jälle jooksmas. Seekord päriselt jooksin ka. See on supertunne, sa oled nagu üleni kerge ja õhuline ja ei tahagi peatuda. Keha on naljakas asi. Mina ütlen oma kehale iga päev, et ta on suurepärane.
Kell kaheksa vajusin lihtsalt ära, olin nii väsinud, et vaata, et ümber ei kuku. Poleks pidanud seda tegema. Nüüd ajasin endal mingi režiimi täiega sassi. "Mh? Kas on hommik?" vaatasin hämaras toas ringi. Kell oli pool üks ja mina kenasti une täis maganud. Kurat. Lebasin loiult oma pooleldi tehtud voodis ja vaatasin aknast välja, kui sain SMSi. Lucky bastard, tal vedas, et ma üleval olin, muidu oleks ta kitli peale saanud. Mõned meist käivad tööl! Piip-piip. Teine sõnum. Ta ütleb, et tal on probleem. Ma ei saa su peale mõtlemist lõpetada. No paras sulle. Siis sa tead täpselt, mida ma tunnen. Ronisin tigedalt voodist välja. Nüüd ei jää ma kunagi magama.
I really want to keep my cool here. Ma ei taha käituda nagu neljateistaastane. Ma ei taha mingeid sümptomeid. On kaks asja, mis mind alati on iseloomustanud: suurepärane uni ja suurepärane isu. Ma olen oma isu poolest tuntud. Kui tööl jääb viimane koogitükk üle, saadetakse spetsiaalselt minu järele. Aga nüüd olen ma mõlemad kaotanud. Ma ei saa magada ja ma ei taha süüa. Puusakont trügib nagu täiega nähtavale. Bääääääääää.
Ja see kõik on sinu süü.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar