Unepäevikud

Ma olen niii elevil!! Leidsin oma postkastist ühe kirja, mille oleksin pidanud leidma juba hommikupoolikul, aga esiteks ma ei kontrolli oma postkasti nii väga regulaarselt ja teiseks ma magasin kena osa päevast lihtsalt maha. Nii et nüüd läks kiireks ja arvatavasti keerasin suuremaid käkke ka kokku... Aga ikkagi! Ma olen ikkagi elevil! See peab vist olema see, mis mulle tõeliselt meeldib, kui see mind nii rõõmsaks teeb. 

Pluss sädistan siin, sest ei saa veel tuttu minna selle kolme tunni une pärast, mis päeval endale lubasin. Eile ka kolm tundi, mis kahe päeva peale kokku teeb kuus lisatundi ja natuke hirmutab mind. Loodan, et ma ära ei sure. No vähemalt homme ei tule mingit magamist, sest tööle jälle kaheks päevaks. Ülemus pühapäeval ütles, et sul tuleb nüüd ju puhkusenädal, ja mina ütlesin muidugi jaaaaaaaaa, super, ja ta lisas ruttu: "Aga kolmapäev ja neljapäev pead ikka tulema... eks ju?" Juhuks, kui ma unustasin. Aga nädalast ainult kaks päeva töötada on ikkagi superluks! Arvatavasti siis nädala lõpupoole ma pole ka enam nii väsinud.

Päeval magades tundub kuidagi eriti palju neid õudukaid ja trillereid viskavat ning rapsakalt ärgates jäävad need muidugi hästi meelde ja natukeseks piinama. Seda ema muidugi ei teadnud, kui mulle helistas, et kell seitse keegi magada võiks. Aga mina magasin ja ei olnud võimeline ühtki korralikku lauset moodustama, nii et ta lihtsalt naeris ja pani ära. Nüüd ma mõistan, miks Liis alati nii vihane on ja mind maha lüüa lubab, kui ma talle liiga vara helistan (no mingi kahe paiku päeval, hehe). Nali, päris maha pole lubanud lüüa, aga mõelnud on seda nagunii.

Jube emotsionaalseks läksin kuidagi, kui olin just ärganud ja unenägudest viimseid riismeid meenutasin. Need hakkasid juba sõrmede vahelt ära libisema, ainult eredamad hetked olid veel meeles, ja see triller oli ühelt poolt olnud tõeliselt õudne ning teiselt poolt... huvitav, nii et natuke oli hea meel, et see polnudki tõeline, ja natuke oli kahju, ja kõige selle vahele helises ikka veel telefon. Ühes unenäos figureeris ka Tiina (tšau!) ja seal see emotsionaalsus välja lõigi: mõtlesin, et Tiina ikka ruulib, ja küll on hea, et ta kümnendas minu pinki istus. Mõtlesin, et kas peaks äkki smsi saatma, et sa oled mulle kallis, aga ei saatnud ikka. Selle asemel kirjutan siin ;)

Nii... kas mul on midagi asjalikku ka öelda? Sobran Delfis ringi... Magasin jalkamängu maha, Barcelona ja Chelsea on mänginud ning Torres on rämedalt ässanud. Oh mind... Nojah.

Ei, vist ei tule midagi asjalikku.