Loomapiinamine

Kirjutame blooogi... väga uhke! 

Nii kiire nädal on olnud. Käisin kodus, ema pidas oma suurt juubelit ning kaugemalt poolt laekusid ka Minn ja vanaema. Nii tore oli jälle kadunud õde näha. Eriti kuna ta tõi mulle kingitusena õlakoti kaasa. Täpselt samasuguse nagu tema oma, sest ma alati ütlesin, et tahan seda endale. On ju armas? See on selline hipsterlik ja asjalik, nagu ülikoolis kantakse, ja mul pole sellist enam ammu olnud. Viimati oli vist roosa Snoopy õlakott, haha. 

Paradeerisin siis mööda korterit ringi ja ütlesin, et vaadake, ma käiks nagu ülikoolis. "Sellega seoses," alustas vanaema, "kas sul on plaani..."

"Ei," ütlesin ma kähku ja jooksin minema.

Vana klassikaline "pere on lõpuks koos, aga keegi ei tohi midagi rääkida, sest telekas mängib ja see on kõige tähtsam pereliige" situatsioon oli jälle. Ei oska enam ärrituda ka selle peale. Muidugi põgenesime lõpuks teise tuppa. No ja siis võibki juhtuda, et tuled lastelastele külla, aga vaatad lõpuks üksi telekat. Mis kellelelgi meeldib. 

Hommikul pärast pidu läksin varase-varase bussiga Tartu ja järgnes nii pikk päev, et õhtul ei saanud enam aru, mis oli juhtunud samal hommikul, sest see tundus nii ammu aega tagasi. Kuna meil on leti taga istuda keelatud ja selleks ei leidu ka vahendeid, siis õhtul voodis valutasid jalad ikka rämedalt. Ma mäletasin raamatupoe ajast, kus samuti istuda ei tohtinud, et sellega harjub ära ja varsti enam ei valuta, aga algul oli küll raske. Kolmanda päeva lõpuks vist oli juba vähem valus. Kokkuvõttes täielik loomapiinamine.

Igasugused endised ülemused ja vahetusevanemad jalutasid mööda. Lemmikvahetusevanemaga oli väga tore rääkida, ta ütles muidugi, et neil seal vanas kohas täielik hullumaja (mis mind ei üllatanud) ja et pooled vanadest olijatest on juba lahkunud või plaanivad lahkuda. Ma käskisin tal siiski lippu kõrgel hoida.

Maarja hüppas ligi ja väitis, et töötab ka Lõunakas, ja nüüd me käime üksteisel pausi ajal külas. Kui ma tema juures olin, siis sundisin teda mingit turbanit pähe proovima, sest mina kui klient ei saanud aru, kuidas see pähe käib, ja siis astus tal sisse päris klient ja tal olid juuksed puha sassis ja mina naersin vaikselt. Väikesed asjad elus, mis tekitavad rõõmu.

Ühtegi ebameeldivat klienti pole ka veel olnud, aga natuke naljakaid lugusid on juba kogunenud. Palun!

Väike armas roosa tüdruk isaga. Isa: "Me ei võta maasikaid, meil juba on neid." 

"Ei ole, võtame ikka." 

"Ma räägin, et meil juba on neid kodus, aga sulle meeldib ikka väga vaielda."

"Ei meeldi!"

"Olgu," loobus isa, "lähme otsime vanaema üles."

"Ei otsi. Sina ei oska otsida, mina ise otsin!"

Selline tüüpiline vaidlemisiga vist. Mina naersin vaikselt leti taga. 

Siis läks mingi mees mööda ja ütles, et peaks mu endale ise müüjaks võtma, sest ma olevat nii tragi (ja üldse ruulin, ma pakun). Oleksin pidanud palga kohta küsima, ma ei välista, et olen täiesti ülelöödav.

Ja üks vanem meesterahvas küsis, kas ma inimestele tünga ka teen, et koju lapsele kommiraha viia. (Jah, tohutult teen tünga.) "Kas te tõesti arvate, et mul on laps?" küsisin jahmunult. Mis ei ole muidugi võimatu, aga et juba sellises vanuses, et kommi viia ja nii edasi? 

"Kõik võib olla, tänapäeval ei tea kunagi," ütles härra õpetlikult ja hakkas jutustama mingit lugu 11-aastasest vene tüdrukust, kes oli lapse saanud, ja kellega ta oli selle saanud, ja kuidas politsei hakkas lapse isa taga kimbutama ja nad pidid põgenema. Samal ajal astus järjekorda üks armas noormees ja vaatas mind sellise näoga, et mida kuradit, ja ma lihtsalt muigasin ja vahetasin temaga pilke.

Õhtul, kui töölt jõuan, olen tavaliselt nii läbi, et põmst kohe voodisse. Nagu mingi kell kümme. Naljakas. Aga samas ma ei kurda. Parem kui kodusistumine. Mis tuletabki meelde, et tänasel vabal päeval ei tohi küll kodus istuda, nii et ma lähen. Laia maailma.