Juba tükk aega ootasin, millal uuesti hääletada saab.
Täna olin nii TEGUS. Et magama sain alles kahe paiku, siis oli hommikul luuke lahti ajada vä-ga raske. Aga et ma olen eesti naine ja seega kõikvõimas, jõudsin kõigest tunni ajaga pea pesta, süüa, väikese meigi teha ja asjad kokku panna ning saingi minekule. See on minu puhul kindlasti mingi rekord, mul läheb hommikuti miinimum kaks tundi. Näiteks kui ma pean kodust välja minema kell üheksa, siis ärkan hiljemalt kell seitse, aga soovitatavalt kuus viiskümmend, et saaks rahulikult tšillida, oma hommikuprogrammi kuulata, teed juua ja raksudes erinevaid kehaliikmeid venitada.
Igatahes. Õhtul käisime Liisuga väljas, istusime Ristiisas ja pärast Pooles Kuues, ja püüdsime ka natuke väljas kiikuda, aga oli külm ja märg (nõme) (mulle meeldib kiikuda). Ristiisas näidati mingit jalkamängu, millest me kumbki enne midagi ei teadnud. Ainus vaba laud oli otse suure ekraani all, nii et püüdsime, kael kõveras, aru saada, mis kamm on. Lõpuks sai selgeks, et mängisid Bayern ja Real Madrid ning oli mingi poolfinaal. "Ramos!" tuvastasin ma mingil hetkel ekstaatiliselt, "Sergio Ramos! Mine, Ramos!" Ta lehvitas nii uljalt oma pikkade juustega ning oli üldse jube seks. Liis küsis filosoofiliselt, miks kõik jalgpallurid nii hea väljanägemisega on.
Kõik ei ole ju, näiteks Schweinsteiger või Ribery pole just viis pluss. Kuid eks siis paistavad need kenamad rohkem välja.
Mingil hetkel küsis Liis: "Oot, kas see kollane pole mitte..." (Väravavahil oli kollane särk.)
"Iker Casillas!" karjusin ma. Jeeeeeee. Kes Casillast ei armastaks? Ma küll ei tea ühtegi. Sellest hetkest alates olime Real Madridi poolt, ehkki ülejäänud baar olid Bayerni toetajad. Luuserid. (Piltlikus mõttes. Tegelikult olid nad winnerid, sest Bayern võitis. Näh.)
Ülejäänud õhtu jooksul leidsin ikka paar hetke, et vahele torgata: "Kes see kollane on??? Kollane!!"
"Shut up nagu," ütles Liis hoiatavalt. "Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin. Ja ära kavatsegi sellest oma blogis kirjutada."
Mida ma ei teinud. Peaaegu.
Peaaegu on hea sõna. Kui tööl keegi küsib, kas maasikad on kodumaised, vastan: "Peaaegu. Hispaaniast." Töötab iga kord.
Samas ise küsisin mingi hetk: "Kes need rohelised trollid on?" Ja need olid rohelistes särkides kohtunikud. Nii et ühesugused tumbad oleme mõlemad. Aga tegelikult meile meeldib jalgpall. Lihtsalt hoiame kätt pulsil pigem maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel, mitte liigamängudel.
Kogu selle jutu mõte oli, et Ramos ja ta lehvivad juuksed on armsad.
Aasta esimene hääletamine läks ka superilt, kolme mindiga olin auto peal (professionaal noh) ja juht rääkis huvitavapoolset juttu. Ta tegi märkuse, et haaran kohe nööbist ja olen nii suhtleja (mida ma absoluutselt pole, kuid püüdsin lihtsalt sõbralik olla. Ma oletan, et kui hääletaja peale võtad, siis tahad natuke ka juttu ajada, mitte terve tee vaikida. Kuigi on ka selliseid olnud). Varsti jõudsime juba selleni, et ta püüdis mind kindlustusagendiks värvata. Ma olen muidugi number üks inimene, et autokindlustusi müüa, hands down. Kas ma annan mingeid võnkeid välja, et värvake mind igasugustesse kahtlastesse ettevõtmistesse? Igatahes, kui olin selgeks teinud, et vast mitte, rääkisime niisama tema tööst ja sellest, kuidas ta oma müügimehi välja õpetab. Oli päris huvitav.
Nüüd olengi paariks päevaks kodus. Ema võttis mind vastu maailma kõige maitsvama kohvi ning suurte kallidega. Täitsa metsik, kuidas mulle meeldib kallistada. Nägin täna öösel isegi kallistamist unest, ja seoses selliste inimestega, et üles ärgates ütlesin valjusti: "Issand jumal, Anne-Mai, mida kuradit??"
Ainult kallistamist, ausalt. Ei midagi muud. Aga ikkagi... Mis sellest, et teie ei tea, kellest ma räägin, endal on ikka imelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar