Pean vist pärmi hakkama sööma. Suunurgad on juba mitu päeva kohutavalt katki, krobelised ja veritsevad, nii et isegi naeratada ja süüa on valus. Mis on raske, sest mida muud ma tööl ikka päev otsa teen, kui naeratan möödujatele. Parem ikka kui mossis suuga passida. Eile oli Maarja minu leti ees ja küsis, kas ma tundsin seda inimest, kellega just laia naeratuse vahetasin. "Ei, ma naeratangi kõigile niimoodi," vastasin. Olen tähele pannud, et see ajab mõne inimese segadusse ka. Piidlevad niimoodi, et mida kuradit sina tahad, ja siis kõnnivad veel mitu korda edasi-tagasi ja vaatavad altkulmu, et kas ma tunnen sind või. No ma püüdsin lihtsalt sõbralik olla.
Igatahes, huuled. Püüdsin mitu päeva meega ravida, aga ei ole tolku. Tegelt ma tean küll, et suunurkade lõhenemine tuleb mingi vitamiini puudusest ja pole mõtet ravida sümptomeid, vaid põhjust. Hm, mul on vaja B-vitamiini ja seda saab pärmist.
Loodetavasti mulle maitseb pärn. Nämma.
Nüüd, kui nädalavahetus otsa on tööd rabatud, võib esmaspäeval jalad rahuga seinale visata nagu valge inimene. Mida täna teha? Võimalikud variandid: suusatamine, kelgutamine... lumememm.
Ma olen viimasel ajal kuidagi nii heatujuline. Töö vist mõjub hästi. Kuna universumis peab kõik tasakaalus olema, siis äkki õhtul kukun pahurdama. Arvatavasti.
Olen müümise tööd paremini käppa hakanud saama, mille tulemusel on ka kassa paranenud. Naljakas, et mida rohkem sa pushid, seda paremini kaup läheb. Poleks arvanudki...
Bää, ma jooksen jälle huulest verd. Aidake, olen haavatud... Tõsiselt, see näeb vastik välja. Ja pole üldse maitsev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar