Kuidas mulle ajupesu tehti

Kõigepealt juhtusin tööl vestlema ühe naise ja tema tütrega. Teine päev tuli naine tagasi ja rääkisime veel. Tundus sümpaatne. Isegi elegantne. Usaldatav. Ta võttis minu kontakti, ütles, et tundun meeldiv inimene, kas olen huvitatud uutest ideedest ja mingist uuest projektist, kuid täpsustama midagi ei soostunud, vaid tahtis kokku saada. Muidugi ma olin uudishimulik ja et too naine midagi täpsemalt öelda ei soovinud, vaid ütles, see on pikem jutt, nõustusingi kokku saama. Endal peas ikka keerles, et tegu on raudselt mingi püramiidskeemi promoga või millegi muu kahtlasega. Maarja oli samuti selles kindel ja nimetas paari sellist firmat. Ma veel mõtlesin ühte neist, millest polnud varem kuulnud, guugeldada, et äkki on seesama, aga ei jõudnud.

Teine päev siis kohvikus. Algul esitati mulle väga palju isiklikke küsimusi, tuleviku ja töö jms kohta. Ma tahtsin väga teema kallale asuda, aga ta naeris ja ajas mingi kakskümmend minutit tühja juttu. Siis tõi ta jutuks Robert Kiyosaki ning tema raamatu "Rikas isa, vaene isa". Ma olen juhtumisi Robert Kiyosaki fänn, nii et see oli nagu vesi mu veskile ja tekkis väike klapp. Lõpuks, pärast pikka-pikka ringi jõudis ta vaikselt asjaga teemasse, mingi firmani, mis müüb esmatarbekaupu ja müüb neid otse tarbijatele, nii et jae- ja hulgimüüjad jäävad vaheltkasust ilma ja üldse on vikerkaar ja kõik on õnnelikud (välja arvatud vast jae- ja hulgimüüjad). Kuidagi ei tahetud aga nimetada konkreetse firma nime, lõpuks suure pinnimise peale tuli see välja. Ma ei hakka seda praegu nimetama, arvan, et suurt vahet pole, neid on mitmeid. Hakkasin sisemuses hüsteeriliselt naerma, sest tegu oli täpselt Maarja mainitud firmaga, mida ma oleksin pidanud varem guugeldama. Igatahes sellest hetkest oli mul ka huvi kadunud. Ma arvan, et isegi kaua aega võttis ja oleksin võinud esimese kümne minutiga aru saada, et head nahka sellest ei tule. Igatahes firmal ei tahtnud see naine üldse peatuda, ütles konkreetselt, et ärme praegu sellest üldse räägime, see ei ole oluline, ja ajas ikka seda rikka-vaese-isa ja palgatöötajate ning ettevõtjate juttu, no et 10% inimkonnast käsutab 90% raha ja nii edasi.

"See kõlab mulle nagu püramiidskeem," ütlesin firmale viidates.

"Aga vot," oli ta võidukas, "see justnimelt ei ole püramiidskeem. Kaugel sellest. Kas sa üldse tead, mis on püramiidskeemid? Need on ajast ja arust, neid ei kasuta enam keegi."

"Tundub ikkagi püramiidskeemi moodi," piuksusin ma.

"Ma võin sulle siin kas või tund aega raiuda, et see ei ole seda."

"Jah... ma arvan ikkagi, et püramiidskeem."

Selle peale ta ärritus. Oli tunda, et ma ei meeldi talle enam. Mina aga hakkasin väga ära tahtma. No ma olen viisakamapoolne inimene ja ei saa lihtsalt püsti tõusta ning ära joosta, aga ma väga tahtsin. Küsisin, kas tal on mingit voldikut, mida ma võiksin hiljem lugeda. 

"Ei, seda ei saagi üldse voldikusse kirjutada. See asi on palju suurem ja võimsam. Selleks on meil seminarid. Need on väga vajalikud. Sa pead kindlasti tulema."

Ladus mulle ette juba mingeid kuupäevi ja kellaaegu ning transpordivõimalusi. Esimene seminar pidi maksma 15 eurot.

"Jah...aga ma ei kavatse 15 eurot maksta," ütlesin.

Ta tõmbas paberilehe peale kirjutatud 15 eurot ristiga maha (joonistas muide mulle kolm paberilehte mingeid skeeme täis) ja soovitas mingit teist seminari, mis maksaks kaks eurot. (Hahaa.) Lõpuks, kui sa selgeks, et ma ei tule seminarile ja ütlesin ka otsesõnu, et ma ei ole huvitatud, sokutas ta mulle kuulamiseks mingi CD ja tänaseks uue kohtumise, et CD tagastada.

Kui välja kõndisin, oli uskumatu, et ma olin üldse tund aega seda jama kuulanud. Tagantjärele on küll lihtne mõelda, et miks lihtsalt välja ei kõndinud, aga nende inimeste veenmisvõime on meeletu. Nad lihtsalt EI arvesta ei'd kui vastust. Täitsa lõpp. Ma kujutan ette, et enamik inimesi, keda võrkturundusse üritatakse tõmmata, on algul skeptilised, aga neil lihtsalt ei lasta ei öelda. Pushitakse ja pushitakse, kuni ongi omadega sees. Mis juhtuks, kui ma oma maasikaleti äärest ei lasekski inimest ilma midagi ostmata ära? Ma ei teeks ju nii, see ei ole eetiline. (Ma muidugi ei oskaks ka.)

Õhtul veetsin veidi aega oma sõbra guugliga ja sain naerukrambid. No et äri on Eestis põrandaalune ja registreerimata, kaubad megakallid ja kahtlase kvaliteediga, algajad läbivad meeletutes kogustes kalleid seminare ja ostavad algatuseks endale mingid mitme tuhande kroonised stardipaketid. CD kuulamiseni ma enam ei jõudnud.

Täna siis läksin samasse kohtumispaika, andsin naisele tema plaadi ja tahtsin ära joosta. Ta muidugi, et istu-istu, räägime. Kolm korda selle minuti jooksul palus mul istuda, sest siis on ikka kergem inimest kinni hoida. "Ma guugeldasin," teatasin irvitades.

Ta muutus murelikuks ja tahtis lähemalt teada. ("Istu palun!") Ma ütlesin, et igasugust huvitavat infi leidsin ja rohkem huvitatud ei ole. Selle peale juhtus selline huvitav lüke, et inimene hakkas süüdistama internetti. Nagu, süüdistama tervet internetti valetamises. Hakkasin kohapeal itsitama.

"Kas sa tead, kes need inimesed on, kes seal igasuguseid asju kirjutavad?" küsis ta rangelt.

Kust kurat mina neid tean? Ma tšillisin mingites foorumites.

"Kuhu nad oma eluga jõudnud on? Ja miks nad sellist infot levitavad?"

Nii et kõik võrkturunduse vastased inimesed on luuserid, kes lihtsalt ei oska võrkturunduses raha teha ja jäävad elu lõpuni vaesteks palgatöötajateks.

"Sa saad vast isegi aru, et infot peaks siiski küsima neilt, kes on selle süsteemi sees," teatas ta lõpetuseks.

No igasugune loogika ütleb, et kui sa tahad näiteks uut filmi vaatama minna, siis ei tule mitte lugeda filmi kodukalt, et "haarav põnevusfilm", vaid uurida arvustusi. 

Selle peale teatasin Vetinarilikult ("Ärge laske mul teid kauem kinni pidada!"): "Aga ärge laske mul rohkem teie aega raisata", ta taipas lõpuks ja ma sain vehkat teha.

Jumal tänatud, noh.

Sorri, tean, et ikk jutt, s**t jutt. Aga vot selline kummaline juhtum siis. Loo moraal on selles, et ikka täiesti üllatav, kui jõuliselt veenvad need võrkturunduse-püramiidskeemi-kontaktisikud-müügimehed on. Sa tead küll, et see on jama, ja tahad ei öelda, aga sa ei saa. Alles pärast vaatad tagasi ja mõtled, et mida...?