Äääääääääääääääää

Ma istun kõige veidramas poosis: toolil, aga jalad lauale välja sirutatud (see on toolist ikka pool meetrit kõrgemal), süles läpakas ning läpaka peal veel raamat, sest arvunks jookseb pidevalt kokku ning mul hakkab igav. Tegelikult on läpakas niimoodi näole liiga lähedal ning silmad hakkavad vett jooksma. Ma peaksin oma silmi hoidma. Seda enam, et minevikus pole hoidnud.

Pluss ma söön sellel laual, nii et jalad laualt maha! Kui ameerikalik. 

Mulle meeldib sõnu mustaks teha. Niimoodi.

Tekkis mõte hakata trennipäevikut pidama. Mitte sellist, et täna tõstsin niipalju lõuga ja tegin niimitusada kätekõverdust ning kaloreid põletasin blablablaa seitsesada (kuna seda kõike ma ei tee ning kaloritest pole mul absoluutselt aimu, ma ei oskaks ühegi toiduaine kohta öelda, palju selle sada grammi kaloreid annab või kui palju ma päevas tarbin või kui palju peaksin tarbima. Totu olen selles asjas), vaid lihtsalt, et mitu ringi jooksin. Üks ring on rämedalt pikk, ma arvan, et kilt kindlasti, nii et kui mingil ajal sada ringi kokku saan, võin enda üle küll uhke olla. Juba kahe päevaga olen kolm korda rajal käinud, lihtsalt kisub sinna, mitte et ma sportlik oleksin, vaid sest nii kena ilm on. Mind võib kutsuda ilusa ilma jooksjaks. Sealjuures ma tegelikult imetlen neid inimesi, kes mulle igasuguse vihmase ja lörtsise ja lihtsalt rämedalt külma ilmaga sellel saepurusel rajal alati vastu jooksevad, professionaalne voolujooneline soojahoidev spordiriietus seljas ja keskendunud ilme näol, koer või abikaasa kõrval sörkimas... Absoluutselt kangelased minu silmis. Et lihtsalt nii ongi, on võimatult s**t ilm, aga sina lähed ikka välja, sest sa lähed alati välja ja selle nimi on enesedistsipliin.

Täna pärast hommikujooksu lõin end üles (esiteks oli käsk kätte antud ja teiseks oli tuju) ja läksin kaupsi, kus toimus mingi Eesti suurima võileiva valmistamise üritus. Mina osalesin sellel niipalju, et maitsesin võileiba, ühte lihata lõiku, mis oli täitsa asjalik, aga peamiselt pakkusin inimestele maasikaid degusteerida. Paaritunnine lisaots, mis ei olnud tingitud mitte asjaolust, et mul on pappi vaja, vaid sellest, et ma lihtsalt tohutult vihkan puhkepäevi (näed? ma tegin seda jälle!) ning pean end kogu aeg rakkes hoidma. Pärast mitut nädalat, mis ainus meik on olnud ripsmetušš, lajatasin ikka mõnuga värvi näkku, oli heade juuste päev, mida nii sageli ei juhtugi, oli miniseelik ja kontsad, ja kõige selle peale kommenteeris üks mees lihtsalt, et mul on lahedad kõrvarõngad. No sae pekki, tõesti. Kuigi neid kohvitassikujulisi kõrvarõngaid on mul ära märgitud rohkem kui kõiki teisi kokku, need on funkyd. Isegi mu praegune crush tegi nende kohta kunagi märkuse. Tema võib ka pekki saagida, muide.






Tänase päeva laul on Depeche Mode'i Breathe. Homse päeva oma... ma veel ei tea, sest ma pole tulevikus käinud.