Vogue

Käisin koolitusel. Mul ükspuha, selle eest sai töölt vaba päeva, nii et las ta olla. Aga tüütu oli küll. Ma ei saa aru, kuidas suutsin ülikoolis poolteist tundi järjest loengus istuda. Magama võis jäääda! Seda nii koolis kui täna koolitusel.

Eriti hea algus oli siis, kui koolitaja alustas küsimusega, kas me ikka teame firma nime, kus töötame. Polnud alandav tunne üldse. Küsimus oli ärgitatud asjaolust, et mõned koristajad peavad ennast selle asutuse töötajateks, kus nad objektil on. Aga ülemus on siiski koristusfirma.

Lõpus, kui küsiti, kas küsimusi on, oli üks helge hetk, kui keegi tahtis teada, kas palka saaks juurde. Koolitajatšikk naeris ja ütles, et tema tahaks ka.

Meie tahame rohkem, kullake.

Tassisin oktoobrikuu Briti Vogue'i raamatukogust koju. See on megapaks number ja julgelt üle poole moodustavad reklaamid, aga need reklaamid on nii kunstipärased, et ma vaatasin neid pool tundi. Ja lugesin numbrist kokku kaks Carmen Kassi ja kaks Karmen Pedarut. Juhhei!