Ma (kartul siis. Jah, kartulist käib jutt) kõhklesin kahe filmi vahel: Adam Sandleri ja Jennifer Anistoni komöödia või ulmepõnevik Matt Damoniga. Juba kaldusin komöödia poole, sest midagi lõbusat kulub alati ära, aga siis torkas mulle pähe, et Sandleri filmi ikka vaatama ei läheks, aga Matt Damon, vastupidi, oli filmis "Andekas härra Ripley" väga-väga hea. Soovitan seda filmi muide, kui sa pole veel näinud. Jude Law oli seal liiga ilus ja Gwyneth Paltrow peaaegu sama palju.
"The Adjustment Bureau'st" siis - üldiselt jäin päris rahule. Eriti meeldis mulle soundtrack, mis tõmbas kaasa. Emily Blunt, keda teadsin vaid "Saatan kannab Pradat" filmist - järjekordne lemmmmik - tuletas algul liialt seda eelmise filmi Emilyt meelde, aga aegamööda see mulje kadus. Tal on ülikena figuur ja eriti ilusad õlad. Ma vahtisin neid õlgu kogu aeg. Ta kehastas modernse balleti tantsijat ning tema tantsu peale tegin mina küll suured silmad, avaldas muljet. Matt Damon pole minu jaoks klassikaliselt ilus Hollywoodi näitleja, aga sarmi on tal siiski. Ainus miinus filmi juures oli pisut kehv dialoog, aga üldjoones külmaks ei jätnud.
Ahjaa, üks neeger ka, kes ühte neist saatusetegelastest kehastas, oli ka väga hea välimusega. Tegi Matt Damonile ära tegelikult.
Kastani tänava kaltsukast leidsin mõnusa pluusi endale. Jälle sellise ampiirlõikega. Jeeeei! Miks ma alati leian endale talvel/kevadel suverõivaid ja suvel sügiseks sobivaid? Hooajalisi peaaegu mitte kunagi. Näiteks eelmise augusti lõpus leidsin suvekleidi, mida pole saanud veel väljas kandagi. Mitu põhjust suve oodata!
Olen täielikult Rammsteini lainel. Miks ma kunagi saksa keelt vihkasin? Ei saa aru. Muidugi on see robustse kõlaga, aga samas täiesti seksikas.
Ich baue dir ein Haus
Jeder Stein ist eine Träne
Und du ziehst nie wieder aus
Ja ich baue ein Häuschen dir
Hat keine Fenster keine Tür
Innen wird es dunkel sein
Dringt überhaupt kein Licht hinein
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar