Proletariaadil pole midagi kaotada peale ahelate

Käisime Justin Petrone kohtumisõhtul lugejatega. Oli väga palju rahvast, osad pidid isegi seisma (luuserid!). Selle Argentiina-tšiki - Liis Kängsepaga - kohtumisel aasta tagasi oli palju vähem rahvast. Justin oli lahe ja päris sarmikas; ma olin ta häält hoopis teistsugusena ette kujutanud. Ja nii tagasihoidlikku muljet ta ka ei jätnud nagu oma raamatutes. Tundus ikka väga avatud ja hea esineja.

Kõht on meeldivalt täis maitsvast juustupitsast ja kaerahelbekoogist. Istusime Tiinaga Ruunipizzas ja kuulasime, kuidas üks mees ja naine kohviku teises otsas veini jõid ja elu üle arutlesid. Kogu aeg helistasid mingit kellukest ja käskisid endale juurde valada. Tundusid sellised boheemlasetüüpi. Mulle meeldivad sellised inimesed.


Koristasin täna poolteist tundi ehitusplatsi: osa meie poest on remondis. See oli väga meeldejääv ja kui mulle pähe torkab, et nii jätkub see nüüd iga päev, siis... kuidagi tolmune tunne on. Ja ma teen seda kõigi nende keevitavate ja puurivate ja lihvivate ja saagivate ehitusmeeste vahel. See ei saa tervisele kuigi kasulik olla, ega ju? Vihastasin, helistasin oma töödejuhatajale ja ütlesin, et tahan nende tundide eest, mis ma ehitusplatsi teen, suuremat palka. Natuke jultunud, kuna ma tavaliselt poole tööaja pealt jooksu panen. Aga ta teab seda. Ja ütlesin ka, et ma ei teinud mitte ajaliselt kauem tööd, vaid et see osa on lihtsalt raskem ja väärib suuremat tasu. Ta oli nõus. Ei tea, kas ma päriselus ka midagi juurde saan, aga idee on hea: proletariaadi diktatuur!
Heh.