Grunge

Tõenäoliselt võiks öelda, et ma olen vapramaid inimesi Põhja-Euroopas: ma ostsin selle nunnu küünelaki kolmapäeval, aga proovisin järgi alles praegu. See aeg on olnud piinarikas, aga seda väärt. Nunnu värv, selline punakaspruunikas. Peaaegu kõigist eelmistest küünelakkidest olen juba lahti saanud, mulle ei meeldi, kui nad sellised poolkuivanud on. Ja üldse meeldib mulle asju ära visata. Nädalavahetusel tegin jälle riidekappi tühjemaks, kuigi mul on niigi vähe riideid. Aga ma ei salli, kui nad seal vedelevad ja ma neid kunagi ei kanna! 

Nüüd on vaja riidekappi värsket verd, sest tõsiselt, seal vilistab tuul nagu täna väljaski. Tegin väikese kaltsukatiiru, aga oma lemmikusse poodi ei jõudnudki ja teistes polnud midagi nii head. Igasugust kraami pole mõtet ka kaltsukast üles korjata, see peaks midagi erilist ja teistsugust olema. Mis meeldiks, kohe kui end selles peeglist näed. Aga polnud midagi sellist. Teksasid ka ei leidnud. Teksasid sekkarist leida on küll puhtalt õnneasi, esimeseks tingimuseks on alati, et ei tohi neid sealt otsida. See peab sündima juhuslikult, nagu kõik head asjad maailmas. Mina sorisin virnade viisi teksasid läbi ja sellepärast ei leidnudki.

Mu lemmikutel on ju põlves räme auk. Bõh. Miks see pidi just mu kallikestega juhtuma?? Püüdsin paar päeva auguga ringi käia ja teeselda, et olen grunge, aga see nägi ainult tobe välja. Siis tirisin auku suuremaks, nagu kõik lapsed teevad, ja nüüd näeb see eriliselt tobe välja. Kõige naljakam oli veel siis, kui sinna haaknõela torkasin. Nüüd jääb üle teksad ainult välja visata... 

Lendasin kenasti porilompi. Sõna otseses mõttes. Balansseerisin otse seal ääres. Enda viga, oleksin võinud ka ringiga minna. Tegelt hea, et mul need lemmikud jalas ei olnud, sest tumedatelt teksadelt ei paistnud porilompjas plekk kuigivõrd välja. Aga seljataga kuulsin justkui joodikut irvitamas. Seda joodikut, kes mult raha üritas pommida, väites, et tal jääb Põlva bussipiletist natuke puudu. Tõsiselt, see on vanim trikk raamatus. Mõelge ometi midagi uut välja. Ma andsin väikese ametialase soovituse, et rääkigu ikka tõtt. Nii mõnigi annab pudeli jaoks suurema heameelega kui selle bussipileti loo peale. No eks ma ise olen ka mõnele andnud söögi jaoks, ehkki pärast mõtlen, et süüa ta selle eest muidugi ei ostnud. Aga igal juhul, otse pärast õpetussõnade jagamist ja ära jooksmist (ta vihastas veits) niimoodi lompi lendamine tundus rämeda karmana. 

Joodik mõtles, et said nüüd, värdjas.