Muidugi mina. Kes siis veel minu blogi peaks kirjutama?
Ma lõpetasin just Eno Raua romaani "Etturid" ja olen suhtkoht vaimustuses. Ta oli tõesti Kirjanik suure algustähega. Tal oli alati kindel stiil. Mulle oleks võinud selle raamatu anda kätte ilma autori nimeta ja ma oleks natukese aja pärast aru saanud, et see oli tema, sest tal on selline omapärane stiil. Tõesti väga-väga hea. Ma olin temalt ainult lastekirjandust lugenud, aga nüüd jätkan kindlasti ka muude teostega. Issand kui palju ma viimasel ajal neid neljakümnendatest rääkivaid raamatuid olen lugenud! Täitsa lõpp. Ela nagu minevikus. Kaugveri "Postuumselt rehabiliteeritud" sain ka paar päeva tagasi läbi.
Järgmisena on päevakorras Jack Londoni "Martin Eden". Jack London on üks mu kõigi aegade lemmikkirjanikke, kõik tema Alaska-lood olid superhead, nii et kuidas ma seda pole lugenud?? Ma loodan, et see õigustab mu ootusi!
Reedel koju saabudes ootas mind karjuv Tiina: Eesti juhtis Uruguai vastu 2:0. Väga vaimustav ikka! Uruguailased pidid pärast küll mõtlema, et mis toimub??? Me isegi ei teadnud, et selline meeskond eksisteerib!!
Väga võimas siiski. Ja asi polnud ka selles, nagu oleks Uruguai kõik tippmängijad murult eemal hoidnud: Forlan raputas seal hämmeldunult oma kiharaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar