Kärrr

Miski kuskilt otsast käriseb. Võib-olla mu elu.

Tööl oli täna viimane päev. Ühel neist. Teisel tööl ei olnud viimast. Veel. Üldiselt paistab tulevik tume. Eile oli selline masekas, millist ei mäleta tükil ajal. Tegelikult valetan. Mäletan küll, kui viimati oli. Aga sellest teadmisest ei hakanud parem. Passisin poole kolmeni üleval, vaatasin poole silmaga mingit filmi ja mõtlesin. Pisaraid ka ei tulnud, ja parem ongi.

Täna on vist natuke parem... mitte palju, aga natuke. Hea oli pool neli viimase päeva puhul ära saada ja endale vaba õhtupoolik lubada. Mureleid pakiti kaasa, sest ma olen nende järele üldtuntud arvamuse kohaselt hull. Natuke võtsin, rohkem polnud tahtmist. Maasikaid ei võtnud üldse. Kui Maarja mingil hetkel seda siin loeb, siis ma tean, et tal tuleb mureliisu peale, kuna ta oli eriline mihkel neid minu juures lõunapauside ajal nosima.

Ma hakkan vist oma tuttava turvanaise järele natuke igatsema. Juba nädal aega enne lõppu ma ei näinud teda, sest ta võttis puhkuse. Ja ma veel vannutasin teda, et teen talle tuupi, kui ta poole puhkuse ajal tööle ilmub, sest helistatakse ja kästakse. Ütlesin, et püsigu kodus... või muidu.

Tõmbasin mugavad püksid jalga, pleedi ümber ja vaatasin filmi "Bridesmaids". Aasta tagasi kinos naersin end selle peale ribadeks ning ka nüüd tuli neid kõvasti naermise hetki parajalt. Natuke vist tšiiris mind app.

Homme on FINAAL.

Nii et finaalis kohtuvad Hispaania ja Itaalia?? Whatevsik. Ma olin täiesti kindel, et Itaalia saab Saksamaalt haledalt peksa, kuid läks hoopis vastupidi. Sellepärast jalgpall ongi põnev: kunagi ei või kindel olla, mis juhtub. Isegi Eesti on mõnikord kedagi võitnud.

Liis oli ette valmistanud ilusa näksilaua: pähklid, küpsised ja jäätis ning valge vein. Kuidas veel poolfinaali vaadata? Mina rikkusin kõik ilusa oma krõpsudega ära... aga samas, need said ka ilusti otsa. Väga mööda vast ei läinud.

Mirjam peaks täna koju jõudma. Mul on ka pühapäev vaba, nii et varsti näeb teda, super.

Mjäu. 

Peaks varem töö poole sättima hakata, sest jäätiseisu on.

The lovely gesture of rhubarb

Ilmselt on rabarberist saanud minu jaoks midagi sümboolset, millega mind sel suvel meelitatakse. Kõigepealt mainib ema alati, et ta hankis paar rabarberivart, et ma koju tuleksin (selleks pole tegelikult muidugi mingeid meelitusi vaja, et ma koju läheksin... seal on ikka mõnus), teiseks pandi paar nädalat tagasi töö juures, kus rabarber maha kanti, sest keegi seda ei ostnud (fools!), ikka paras sületäis õhtul mulle kaasa, ehkki ma kurtsin, et kuhu ma nendega lähen? Aga nutad ja võtad. Eile tekkis uues töökohas järjekordne rabarberiintsident. Mulle on mingi püsiklient juba tekkinud, kuuekümnendates mees, mingi poole kohaga mesinik, kes ikka iga päev läbi hüppab ja praktiliselt midagi ei osta. Kuigi ma kõigest hingest tahaks, et ostaks, ja midagi odavat määrin ikka pähe. Eile nentis ta kurvalt, et sind ei olegi iga päev tööl. Ma pole ka supernaine, alati ei jõua. Muidugi räägin ma endast igal võimalusel ja kuidagi jõudsin mainida, et mulle rabarber maitseb. Klient läks minema, sest naine helistas ja kutsus teda auto juurde (haha). Õhtul, paar tundi hiljem, kui pausilt tulin, tuiskas too papi jälle sisse, ilmatu sületäis rabarberivarsi süles, ütles: "Jõudsin ikka ära oodata!" ja tuiskas jälle välja, ilma et ma oleksin saanud midagi vastata. Jäin lihtsalt, suu ammuli, nende meetripikkuste vartega sinna seisma. On ikka inimesed. Tuletab meelde seda korda toidupoes, kui mingi suvaline klient mulle kotitäie õunu tõi, kui olin juhtunud mainima, et mulle maitsevad (ma ei tea, kuidas ma kogu aeg juhtun mainima).

Et ma elan tunni aja kaugusel töölt, ei usu, et viitsin neid koju toimetada. Eile jätsin nad tööle, sest õhtul pidin minema Liisu poole poolfinaali vaatama, aga Liisu-mis-siisu kutsus mind tänaseks teiseks poolfinaaliks ka. Sinna on pool tundi ja pärast öösel enda koju veel kolmveerand... no kohe kuidagi ei usu, et viitsin neid varsi tassida. Samas ära visata ei luba südametunnistus. Oh jah. Pean vist ikka kaasa võtma.

Poolfinaalist rääkides... kohustuslikk jalgpallijuttu ka. (Sae pekki, kui sind ei huvita!) Enne eilset Portugali-Hispaania mängu lugesin sellest Delfi artiklit ja artikli aluseid kommentaare, mis olid väga head. Keegi kutsus Ronaldot Kristiinaks Cristiano asemel, sest ta pidavat iga asja peale nutma hakkama. Tal on suht pisarad silmas olnud küll, kui ta endast väljas on. Ja keegi nimetas teda Ronaltsikuks, mis jäi pähe kinni, nii et terve mängu kutsusin teda Liisu ärrituseks vaheldumisi kas Kristiinaks või Ronaltsikuks. Vaene Kristiina ei saanud isegi penalteid lööma, sest nad hoidsid teda mingiks trumpkaardiks... kuid võimalust oma trumpi lauale lüüa ei tulnudki kunagi. Saagige pekki, Portugal. Ei, Portugal mulle muidu meeldib, aga Hispaania siiski rohkem. Kes on nüüd finaalis!!!

Ramos see-eest sai penalteid lööma ja lõi enda oma sisse nagu proff, kes ta on. Armas. Terve mängu häiris meid Liisuga  - lisaks kõigile löömata jäänud väravatele - ka Torrese puudumine. Ei saa Hispaania peatreenerist nagu ÜLDSE aru. Olgu, kui ta algkoosseisu mingi strateegia pärast ei mahtunud... aga teda isegi mitte vahetusest sisse tuua?? See on sigadus. Finaalis olgu ta parem kohal.

Isegi mängu operaatorid ja režissöör said sellest aru, et see sigadus on, miks muidu vahetevahel nukralt varumeeste pingil istuvat Torrest kaadrisse püüti.

Täna õhtul Saksamaa-Itaalia. Eelviimane mäng sellel turniiril... Niuniu.

Tüüpiline!

Mõtlik tunne on. Täna oli pilves. Ilm, mitte mina. Tuttavad jalutasid mööda ja mõnitasid, et istun nii korralikult ja kannan oma punast T-särki. Minuni jõuavad memod alati hiljem, et ükski teine tüdruk oma vormi ei kanna. Ohkasin ja kraamisin leti alt raamatu välja. Ma olen tõesti korralik olnud, aga mis mõte sel on, kui kedagi ligi ei astu? Et kas ma passin seal niisama või loen?

Eile koristasin nagu maniakk. Koristamine pidi rahustavalt mõjuma. Olen kuulnud, et kui on vaja mingeid mõtteid selgeks mõelda, siis soovitatakse hoopis oma toad ära kraamida. Et luues korda enda ümber, võid luua korda ka enda sees. Tõesti? Pärast pidin küll tunnistama, et oli parem. 

Vaja oli normaalseisukorda viidud korter majajuhatajale ette näidata, nagu igal suvel - et lepingut pikendataks. Kuigi aega oli poolteist kuud, oli mul ikkagi kibekiire käes veel paar päeva enne tähtaega, just nagu igal suvel. Tüüpiline. Alustasin eile õhtul, siis tuli jalgpall ette, õieti pidin taas Liisu poole mängu vaatama kiirustama, ning jätsin pooleli. (Eilne jalkamäng oli unistuste täideminek! Lisaaeg pluss ülipõnev penaltiseeria!!) Öösel jalutasin jälle mõtlikult enda koju. See on sel suvel juba harjumuseks saanud, öösel Liisu juurest enda poole jalutada, ja alati on nii mõnus ööõhk ning telefonist tuleb kõvasti halba muusikat. Alati on eranditult järgmisel päeval vaja vara tõusta. Naabripoisid olid teinud üllatusliku naasmise ja käratsesid minu saabudes veel lustlikult. Hommikul vara, kui suurpuhastust lõpetasin, ja seda ei ole võimalik vaikselt teha, õieti on hommikul magajale kõik hääled nagu kõuekärgatus, nad mõtlesid kindlasti jälle, kui super ma olen. Parim naaber ever.

Kuigi ma olen suht super.

Kolm mängu on seda turniiri veel. Siis on kõik... Oo ei.

Saksamaa saab üldlevinud arvamuse kohaselt kindlasti finaali. Itaalial pole nende vastu mingit lootust.

***

Hispaania-Prantsusmaa mäng oli SUPER-põnev. Teisel poolajal võttis Prantsusmaa tuurid üles ja puutus ka vähe palli. Põhimõtteliselt ainult kahe prantsuse mängija nime võis kommentaatorite suust kuulda - Ribery ja Benzema. Ribery mulle meeldib ja oli prantsuse koondises Henry (teda praeguses pole) kõrval lemmik, aga...

"Ribery ja Ribery," ütlesin ma emale. "Ta mängib terve koondise eest üksi. Kuidas ta jõuab?"

Varsti peale seda kukkus Ribery kuskil keskväljal ja sekundi pärast võis juba tunnistada teda Hispaania värava ees ründamas. "Müstika. Mitu tükki neid õieti on?"

"Rohkem kui üks," arvas ema.

"Absull. Neid on kaks või isegi kolm ja keegi pole lihtsalt märganud. Natuke ebaaus muidugi, et Prantsusmaa on nii sättinud..."

Nad on vist vennad. Vanim ja keskmine ja noorim Ribery. Noorim on muidugi turak. Kõige lollim, aga kõige paremini mängib palli. Ja kivi viskab kõige kaugemale.

Ribery söödab Riberyle. Kaugemal nõuab söötu Ribery, aga Ribery otsustab tagasi mängida.

Vot sellist teksti võib varsti kuulda, kui nad ennast natuke tagasi ei tõmba või teised prantsuse mängijad rohkem jalga sirutada ei otsusta.

Nüüd on kõikide Riberyde jaoks turniir lõppenud. Te vähemalt püüdsite. Aga Hispaania-Portugali kohtumine poolfinaalis saab eriti südanlõhestav olema, kuna mul on mõlema meeskonna vastu sooojad tunded... Hispaania vastu siiski soojemad. Hola, Ramos! 

Muide, mis mõttes sai Ramos viimases mängus kollase kaardi?? Kohtunik võiks enne ikka mõelda.

Maailm meeldib mulle. Muidugi teen ma alatihti ennast lolliks ja olen seda tüüpi tüdruk, kellega alati juhtub midagi piinlikku. Muidugi olen ma alati armunud ja KUNAGI ei pälvi ma vastukiindumust. Väga harva. Asi pole selles, et ma üldse tähelepanu ei saaks. Kui seelikut kannan, või natuke tähelepanu pööran, mis hommikul selga tõmban, siis mingeid pilke ikka tuleb või ütlevad suvalised inimesed tänaval tere. Aga tüüp, keda ma ligi tõmban, kvalifitseerub nimetuse TROPP alla. Iialgi mitte normaalsed mehed. Oh jah.

Aga ikkagi meeldib. Lõppude lõpuks on maailm võluv. Kõik ei saa ju olla piltilusad, enesekindlad ja ligitõmbavad inimesed. Mõned peavad olema ka ebatäiuslikud. Tavalised inimesed nagu mina. Ja vahel ma meeldin endale ja siis on üldse kõik okei.

Hommikul sain läbimärjaks. Sadas, juhul kui keegi ei märganud. Raamatupoes sirvisin plaate ning silmitsesin huvitatult Ewerti pluss draakonite vinüüli. Keegi mees ehmatas mind, astudes ligi ja küsides: "Noh, mis sa leidsid?" Mõtlesin juba, et eriti huvitav pick-up line, ja leidsin talle näkku vaadates, et pole vigagi. Kuid ta võpatas ja vabandas, sest oli mind kellegagi sassi ajanud. Dämit :D

Lõket ei saanudki. Oh jah. Võib-olla järgmisel aastal. Küünal oli laual...

Töömesilane

Korter on nüüd minu päralt, kuna naabripoisid on suveks Tallinnasse sõitnud. Õndsus. Saan ringi käia, nagu tahan, ja hommikuti kolistada, palju tahan... kuigi seda tegin ka enne, aga see kindlasti segas neid. Nemad olid sellised öökulli-tüüpi, et tõusid umbes üks-kaks päeval. Ja kui mina päevast päeva seitsme paiku toimetama hakkasin, et tööle minna, siis ega see neid vist rõõmustanud. Täpselt nagu mind ei rõõmustanud kärarikkad öised olengud, mis enne kolme eriti lõppu ei leidnud. Nii et. Praegu on hea. Kuigi öist müra õpib ignoreerima - kui väga väsinud oled, magad nii või naa - on vaikus ikka õndsus.

Tiinal oli siin vahepeal sünnipäev, siis Polina lõpetas (jättis maha midagi, noh), ja isal oli ka sünnipäev. Mina osalesin kõigis neis sündmustes niipalju, et olin tööl. Aga KUI meeldib nii väga?? Siis ikka oled, kui vähegi võimalik.

Praegu töötan kahel kohal. Ideaalne see just pole, aga hea on see, et kui ühest kohast tüdimus tekib, siis tead, et homme või mingi järgmine päev saad end jälle teisel kohal sisse sättida. Iga päev tundub just seal parem, kus mind ei ole. Tüüpiline. Kaks nädalat varsti olen iga päev tööl käinud, ja hommikuti ei saa kuidagi üles. Viis korda lükkan äratuskella edasi, ja siis ei jõua süüa ega midagi, meiki ei tee juba ammu, suvine asi, nii et suht üles, paar lehte raamatut lugeda, ingveritee, ja minekule. (Raamatut PEAB lugema, muidu ma kuhtun. Praegu on käsil midagi huvitavat: "Anthropology of an American Girl." Mingi mõtlik telliskivipaksune raamat ühest teismelisest tüdrukust. Seda võrreldakse "Kuristikuga rukkis". Ja on küll natuke sarnane. Mõlemad on head.)

Eile, pärast seda, kui Portugal oli võidukalt Tšehhile koha kätte näidanud ning endale poolfinaalis koha kindlustanud, ning Ronaldo oli ikka jälle jätkuvalt staar ja ülbema näoga kui kunagi varem (tal on põhjust ka, aga ikkagi! Ta on nii ülbe. Kui Torres järjest kaks väravat virutab, suudab tema ikkagi normaalse näoga ringi käia. El Niño.), läksin duši alla, üleni VÄSS. Libisesin pisikeses vannis istuli ega viitsinud enam tõusta. Sinna pmst ei mahu istuma, see on nii pisike, aga seal ma siis keskööl istusin, uhtusin ennast tulikuuma veega ja ümisesin mõtlikult Britney vanu laule. Mingi paari kuu takka tuleb ikka Britney periood peale. "Britney" oli mu lemmikalbum, tean kõikide laulude sõnu siiamaani peast. Hale. 

Nüüd saan kaks päeva puhata. Jaanid vabad. JEEE!

Inimesed ostavad ikka meeletult alksi kokku. Somersby siidrit ja Kellukese limonaadi (eriti kange kraam) läks aina kastidega. Somersbyd jooks küll hea meelega. Olen ainult üks kord seda maitsnud ja see oli väga hea. Eriti pole kuskil hiljem silma hakanud. Homme äkki leian.

Muuseas, kahekümne teise juuni kohta on küll kuritegelik, et ma pole veel randa jõudnud. Tahan!!!

Rabarber, ma armastan sind

"Misasja sa särad?" hüppas tuttav (hüüdnimega KB) kuskilt tühjast õhust ligi, ehmatades mind nagu alati.

"Ma olen jumala masekas, vastupidi," seirasin ma teda, mõeldes, kas ta ironiseerib. Ei ironiseerinud.

"Välja küll ei paista," imestas ta.

Ma peidan selle enda sisssssse.

Pöörasin pilgu telekale, kus kommentaatorite mahedad hääled mulle lihtsalt taustaks kõlasid, ja mõtlesin, et pööraks natuke mängule ka tähelepanu. Kümne sekundi pärast lõi Poola Venemaale viigivärava, ja millise värava veel! Võimas.

Mõnikord on paremad mängud ehk need, mis mind enam huvitavad, sattunud ajale, kui ei näe, kella seitsmele siis. Siis vaatan nukralt hilisõhtul päeva mängude kokkuvõttest helgemaid hetki, aga sellest ei piisa kaugeltki. Helgeimates hetkedes ei näidata Ramose lehvivaid juukseid ega piisavalt Casillast (teda võiks vaadata maksimaalselt, st niipalju kui üldse võimalik), ja Torres on niisama armas, temast nägin päeva kokkuvõttes ainult paar sekundit pettunud nägu, kui ta jälle mööda lõi... That was a good try, honey. Inglise-Prantsuse mängu oleksin meeletult näha tahtnud, aga sain ainult selja taga asuva spordipoe telekast natuke piiluda.

"Siit ei näe mitte midagi peale muru ja mängijate särgivärvide," kurtsin. "Kas sa skoori näed? Enne oli 1:1, milline draama!"

"Oleks pidanud töögraafiku ringi tegema," irvitas ülemus mitte eriti kaastundlikult. "Mine lippa, vaata siis skoori."

Ma ei läinud. Töö enne lõbu.

Nädalavahetusel vaatasin mänge emaga. Ühes mängus olin hoopis kohtuniku poolt, sest ta oli kena. Ja emale meeldis Saksamaa peatreener. Kahjuks kumbki neist ei võitnud. Kuigi Saksamaa võitis, seega ka treener. Peaaegu.

Viljandis käisime. Tol hommikul oli vihmane ilm ja ma magasin poole päevani ning arvasin, et täna pole lihtsalt kuhugi mineku päev, aga läks järjest ilusamaks ning ma pidin vaatamata täiesti pesemata peale ning laiskusele nentima, et ei tule siiski kodust laupäeva, ja kahe tunni pärast jooksime ikkagi Viljandi bussi peale. Meil vedas, terve päev oli jube päikeseline, sattusime mingitele Viljandi hansapäevadele, millest me ei teadnudki, et need toimuvad, oli palju inimesi, laat ja šašlõkk, mida ma küll ei söö, aga mille lõhn on siiski hulluksajav. 

Nii hästi puhkasin välja, Lossimägedes ringi uidates tundus päris uskumatu, et mingi töö ka maailmas olemas on. Õhtul, nii kui koju jõudsime, siis kibekähku rabarberit lõikuma, et järjekordne laar kisselli ja kooki meisterdada ning enne mängu valmis jõuda. Ema ei tahtnud kisselli puutudagi, sest tema jaoks liiga hapu, hiljem siiski võttis viisakusest ühe klaasi, aga näoilme rääkis enda eest. Siiski, hapu teeb lõbusaks.

Kuradi konnaõgijad

Kui meilboksi avasin, juubeldasin endamisi võidukalt: Suck it, bitcheeeeeeeeeeeeeees, sest H oli lõpuks vastanud. No kõigest nädalake hiljem. Pole hullu, pole hullu... Vabandused on kõik tõsiseltvõetavad. Sest kümmet minutit päevast on võimatu leida.

Ma ei taha kibestunud muljet jätta (ebaõnnestunult), vaid öelda, et igasugused vabandused kontaktiotsimise suhtes on ikka ja alati bullshit. Ei midagi muud. Ei ole kas viitsitud või ei ole tahetud ja see on kõik.

No samas ma ise olen ka päevi viivitanud. Mitte et ma ei oleks viitsinud. Mina lihtsalt mängin mänge.

Praegu mängisin nii, et tulistasin kohe kirja vastu. Seda ei osanud ta oodata!

Lopsakas kollane täiskuu mu akna taga võiks aru saada, et mul ei ole võimalik siin jamada ja hommikul tuleb korralikul ajal tõusta. Nüüd ulun siin nagu hunt kuu poole, nii, jah? 

Küll ta on ilus.

Eesti-Prantsusmaa mäng oli muidugi valus, aga muud poleks keegi oodanudki. Või ehk me ootasime, et on natuke vähem valus. Liis oli enne pakkunud, et seisuks jääb 3:0. Lisaajal tuli veel neljas prantaka värav, mis sakkis eriti. Kuradi konnaõgijad.

Tegelikult mulle Prantsuse tiim meeldib. Ofkoors. Lihtsalt meist oli hale.

Jõime mängu juurde kahekesi valget veini ja oli topeltlõbus. Pärast ütles Liis laisalt ringutades: "Nonii, iga roju oma koju!" Temal hea öelda, sest tema ei elanud kolmveerandi tunni tee kaugusel ja ei pidanud hommikul tööle minema.

Panin oma telefonis Poweri kõvasti mängima - ärge magage, inimesed, kui mina ei maga. Kõrged kingad ka ja päris ilus tuju, nii ma vaikselt kulgesin, vahepeal jäin keset tänavat seisma ja hakkasin tantsima... Igasugused huvitavad tüübid tulid vastu. Üks tegi sörkjooksu. Pool üks öösel. Nagu mis mõttes? Por queee?? Nii lahe! Mingi paar, hipsterite moodi riides, rulatasid mööda Riia tänavat, kord hüppas üks peale, siis teine. Oleksin tahtnud neile karjuda, et ma tahaks ka peale hüpata. Lihtsalt rulatada lambist suveöösel. kohe kukkunud nagu nuub.

Hommikul oli kerge pohmakas, kuigi ma olin nii kindel, et poolest veinist ikka ei tule. ALGAJA asi.

Asi läheb hullemaks

Pesin pesu ning see jättis üsna kesised valikud selle suhtes, mida praegu selga panna. Panin mingi paksema kampsuni ja sinna peale ampiirlõikelise suvepluusi. Kaela riputasin paari kõrvarõngaid. Minu stiil: veider. Mulle üldse meeldib igasugu asju üksteise peale tõmmata, tihti lühikeste varrukatega asju pikkade peale ja õhemaid paksemate peale. Mis sest, kuidas see välja näeb.

Weirdness of the outfit...ness.

Õhtul mängivad Eesti ja Prantsusmaa sõbralikult sõpruskohtumises. Oujeeeeee. Liis kutsus mu enda juurde seda vaatama, nüüd ma tean kahte inimest, kellel tuleb lõbus õhtu. Peamine fraas, mida ma jalkamängu ajal alati karjun, on: "Mida sa teeeeeeeeeeeeeeeeeeeed!!!!" Just, kahekümne e-ga. Topis järgmine on: "Mine, MINE!!", millele järgneb ikkagi "MIDA SA TEED?" ja jalgade trampimine. 

Ma arvan, et kolmas koht kuulub klassikalisele "Kohtunik seebiks!"

Varsti algab jalgpalli EM. See saab alles õndsus olema.

Selline tendents on, et kui mulle uues kohas öeldakse, oled tubli ja hakkaja, öeldakse korduvalt, siis tekib vajadus öelda vastu, milles mu vead seisnevad või milles ma veel nii tubli ei ole. Ei teagi, miks. Ennast tuleb ju pushida... nagu juba vanad eestlased ütlesid. Pushida, täiega. Kes seda ikka sinu eest teeb ning miks peakski?

Meeste ja naiste vahel pidi selline erinevus olema (lisaks muudele pisiasjadele),  et kui mehele pakutakse ametikõrgendust, siis ütleb ta kõigepealt jah ning pärast mõtleb, mis ja kus ja kas, aga naine mõtleb kõigepealt põhjustele, miks ta ei peaks seda vastu võtma, mis tal puudu jääb, kas ta on ikka piisavalt kompetentne... ja alles siis otsustab.

Mõtlemisainet mulle.

Üldiselt on kõik täitsa hästi.

Selline veider juhtum, et kirjutasin just oma "päevikut" ning kuskil jutu keskel oli lause "Asi läheb hullemaks". Klikkasin "avalda" ja lugesin jutu uuesti läbi, ning lõppu, kuhu ma seda absull kindlalt ei kirjutanud ega kopeerinud, oli blogger millegipärast uuesti lisanud fraasi "Asi läheb hullemaks". Vääga kahtlane. Selline kergelt kurjakuulutav ennustus.