Väga ilus päev tundub olevat. Päev, mil teha midagi lõbusat. Eks ma püüan.
Kivisaar teatas enne hommikuprogrammis, et Kiigajaani süda pole enam vaba, ja et kui tema oleks naine, siis ta kraabiks selle peale küüntega tapeeti, taoks pead vastu köögilauda ja jooks ühekorraga ära pudeli viina. Sest keda Jaan on kord kiigatanud, see ei unusta seda iial. Hehe. Ega Kiigajaanil midagi viga pole küll.
Emadepäeva kontsert Puhjas, kuhu ma algul eriti minnagi ei tahtnud, osutus tegelikult väga armsaks. Nunnud lapsed! Eriti vahvad olid poisid oma üleslöödud välimuse ja kikilipsudega. Maksimumpunktid sai pärast kontserti korraldatud kohvik, kus äritseti omaküpsetatud kookide ja muu tränaga. Maitsev! Pärast istusime koos, olime ka vanaema enda juurde hiivanud. Mingi aeg viskas mul silme eest mustaks, kui osutus, et kõige tähtsam pereliige on televiisor ning et selleks me tulemegi kokku, et üheskoos kivistatud ilmetega teleka ees passida ja mitte piuksugi teha. Kui ma midagi rääkida tahtsin (mu jutt on ÜLIhuvitav, okei, tegelt mitte, aga ikkagi), siis tegi vanaema kurja näo ja TŠŠŠŠ! Ma saaks veel aru, kui kellelgi oleks mingi spetsiaalne saade, mida ta tingimata vaadata tahtis, aga ei, loosi läksid kõik sarjad, jutusaated ja telemängud, ühesõnaga kõik, mida üldse näidati, oli tähtsam kui üksteisega aega viitmine. Kurat nagu. Okei, okei, rahune, Anne-Mai.
Eilse päeva heategu tegi endal ka südame soojaks. Õhtul hilja jäi ühel viimaste ostjate sekka kuuluval joodikul kahe õllepudeli omastamisest seitse senti puudu. Nii palju ma tavaliselt alla ei lase, sest päris rahas on see päris palju, mida ise kinni plekkida ning sellist pretsedenti ka luua ei taha. Ühe või kaks senti vahel jätan alla. Aga joodiku silmad olid nii paluvad ning ma ei viitsinud vahetuse vanemat ka kohale helistada, et ühte pudelit maha võtta. Ta oli nii rõõmus, soovis mulle head emadepäeva ja nimetas mind Annekeseks. Haha, nii kutsuvad mind mu vanemad. Aga kassat tehes jäi mul paar senti ülegi, mitte midagi puudu, seega tuleb oma sisetunnet usaldada ja teha nii, nagu tahtmine on.
Inimesed on kummalised. Mingi naine piinas mind kaks minutit küsimusega, mitu eurot on kaks tuhat krooni, kuigi mul oli järjekord kassas. Kust mina seda tean? Kas ma näen välja nagu raal või pakume me mingit arvutamisteenust?
Keegi järjekorrast aitas õnneks välja, aga teda too naine ka ei uskunud, vaid küsis kolm korda üle, kas ta on ikka kindel.
Ning mingi naine, kes kauba kohta nõu küsis, tuli heast peast mind puudutama. Vastik komme, niimoodi võõraid inimesi puudutada. Hüppasin kähku eemale. Võib-olla vanadel inimestel on mingi suhtlemis- ja lähedusvajadus? Aga see on ahistav.
Reedel koju hääletades sattusin lõpp huvitava mehe auto peale. Ta oli nii radikaalne! Esimese asjana sain sõimata, et piisavalt ruttu auto peale ei kobinud. Siis hakkas ta sõimama Eesti riiki, eestlasi, haridust, kõrgeid makse, lastekodulapsi nende hea eluga(?) ja üldse kõike. Ning esitas mulle kaks küsimust, et teada saada, kas ma olen tark või eestlane. Veits pelgasin, aga... viiskümmend protsenti läks täppi. Ta soovitas mul lõpuks oma sugupuud uurida, et ma polevat raudselt puhas eestlane. Ma tean. Olen veerandiku võrra venelane. Kuna mulle meeldib vaielda, ei nõustunud ma by default millegagi ning oli see lõpp huvitav pooltund. Ma kujutan ette, kuidas see mees oma perega õhtut veedab: tema räägib ja kõik kuulavad. Ja räägib. Ja räägib. Aga ikkagi. Hääletada tasub.
Öösel surnuaiast mööda jalutades olid kalmudel põlevad küünlad lõpp-ilusad. Müstilised. Kõik käisid vist oma emadele-vanaemadele küünlaid panemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar