Ohh, kus mul oli pühapäeval alles päev pärit põrgust. Sõna otseses mõttes. Tegelikult mitte päris otseses. Vist. Mis vahet seal on? Igal juhul on mul silmapõletik. Ja mina läksin sedasi tööle. Ärge mind ka päris süüdistage. Ärkasin lihtsalt pühapäeva hommikul, silm oli paistes ja rähmane. Okei, mõtlesin ma, silm on paistes, ja siis? Aga kui tööle jõudsin ja kassa ära tegime, kus siis hakkas alles nohu, köha ja silmast mäda viskama. Iuu nagu. Kuna ma olin kenasti läätsed silma pannud ja meigi ka teinud (sest ma ei tahtnud päris peletis paista), siis tegin endale ise kindlasti asja veel hullemaks. Silmad tõmbusid punaseks ja valutasid ja eritasid igasugu jama ning mina taipasin alles poole päeva peale, et mul on vist silmapõletik. Ma pole kuigi intelligentne ka, sest ei osanud seda siduda kolleegi silmapõletikuga eelmisel nädalal. Arvasin, et see pole nakkav, vaid tekib ise, kui endale midagi silma ajad või liiga palju läätseid kannad. Aga tööl keegi ütles, et on küll nakkav ja et paljudel on see praegu. Koju jõudes (ma pole kunagi veel nii rõõmus olnud, kui üks päev lõppeb) guugeldasin asja, sest Google on mu sõber. Neid põletikke on mitut sorti, aga minul on suht kindlalt viiruslik, sest nohu ja köha on ka juures. Tänks, kolleeg, et sa kohusetundlikult tööl käisid ja mind ka nakatasid! Kuigi võib-olla sain selle lihtsalt mõnelt kliendilt, me suhtleme ju päeva jooksul nii paljude inimestega.
Nüüd on mul teine vaba päev, aga homme terendab jälle töö. Ainult et sellele panen küll stoppmärgi ette ja helistan varsti ja küsin vabaks. Teist sellist põrgulikku päeva ma enam ei taha. Ma loodan, et nad annavad ka vabaks. Aga nagunii ei tohi toitlustusasutustes haigena tööle ilmuda ja teisi pole ka ilus nakatada. Nii et mina igatahes ei tule. Sõidan koju ka, perearstile. Mitte et ma mingeid ravimeid tahaks, esiteks pole mul raha ja teiseks olen ma suht vastu. Keha peab ise selle jamaga hakkama saama, mis ta üles on korjanud. Olen silmi lihtsalt väga tihti külma veega loputanud ja olukord on tunduvalt paranenud. Aga haiguslehte tahan arstilt. Midagi on ju tõestuseks vaja, et ma ei blufi? Kuidas see asi täiskasvanute maailmas käib? Vist küll.
Käisin ööklubis AHI. Liis ja mina. Seal on lõpp-ilus kujundus, eriti WC-d. WC on seal kuningas. Huuh. Aga muusika polnud suurem asi. Kõik teavad, et see on klubis kõige tähtsam element. Käisin DJ-lt isegi soovikat küsimas, aga ta kas ei saanud aru või lihtsalt blokkis, sest seda ei tulnud kunagi. Böö. Peeter Jõgioja esines oma trummišõuga. Aga mina oleksin lihtsalt oma soovilaulu eelistanud. Koju minnes vaatasin oma pangaarvet, nentisin, et tühjaks kisub, ja tulin koju taksoga. Sest. Seda tehakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar