Vot nii

Eile käis kartul tervisekontrollis. See on meile kohustuslik. Ei olnudki nii jube, kui ma ootasin. Ma mõtlesin, et see on VALUS. Aga arst oli hüpersupersõbralik ja tore. Ta ütles, et ei ole nii hea tervisega inimest varem näinudki. Olgu, tegelikult mitte. Aga vererõhk, veresuhkur, kolesterool ja muud olid normis. Ehkki kolesterool oli sinna normi ülemisse kanti. Kortsutasin kulmu. Kust mul see tuleb? Siis tulid meelde kõik need krõpsud ja saiakesed ja küpsised ja präänikud, mida ma kogu aeg sisse vohmin. Tuleb nendega natuke piiri pidada. Ah jaa, ja muidugi hemoglobiin. Seda oli mul napilt normi piires, seekord sinna alla otsa. Arst käskis liha süüa, ma keeldusin, ta küsis kaastundlikult, kas ma olen usklik. Pärast käskis uuesti ja soovitas veel rauatablette. Ma ei tea. Need ei ole ju looduslikud. "Need on looduslike ürtidega," ütles ta. Aga ikkagi. Need on tehislikud. Ma peaksin kõik oma vajaminevad ained kätte saama täisväärtuslikust toidust, mitte tablettidest. Organism ei omasta neid nagunii. Järelikult pean rohkem brokolit ja muud säärast sööma. Brokoli ja muud köögiviljad maitsevad mulle. Puuviljadest soovitas arst avokaadot. Ostsin seda endale lõunapausil, ja kahjuks oli see vastik. Tõsiselt. Väga harjumatu maitsega. Ma arvan, et jään roheliste köögiviljade juurde. Huuh. See oli tõesti vastik. Vastik!

NIng mis ta mulle kaasa antud lehele veel kirjutas? Kokkuvõte ja soovitused: 1 aasta. See tähendab, et ta käskis mul samas kohas veel maksimaalselt aasta töötada. Ütles, et meil on nii rasked ja pikad päevad, et mul on raske isegi vabadel päevadel taastuda ja et see võtab mu rauavarud ära. Suht sünge ennustus. Eks me vaatame.

Eile sadas rängalt vihma. Astusin töölt välja tulles otse loiku. See oli märg, aga mõnus. Panin empeka mängima ja hakkasin laulma.

Üleeile ütles vahetuse vanem, et Anne-Mai, sa olid täna väga tubli. Teenindasid väga palju kliente. Neil vist näitab arvutis päeva lõpuks klientide arvu kassa kohta. Ja temalt praktiliselt head sõna muidu ei kuule, seega oli see nagu kahekordse väärtusega kiitus. Jeeei!

Sõidaks äkki koju? Sõidaks jah! Kui keegi ainult asju viitsiks pakkida. Halloo?

Lõpetuseks mõned killud, mis mulle kassas öeldud on.

"Vabandust, ma vaatan ja vaatan ja pean ütlema, et teil on väga ilusad kõrvarõngad."

"Vabandust, aga mis masin see on, kuhu te kogu aeg raha topite?"

"Me kontrollime, kas raha on õige."

"Ahaa. Ma arvasin, et panete mingid märgid külge, et kust see raha läbi käinud on, ja siis jälgite seda."

Nagu lindude rännet või? Hehe.

"Jess, läkski valeraha läbi. Tulen teinekord uuesti."

Mina kulmu kortsutades: "Natuke ohtlikud naljad teil."
"Pole viga, mul on kiire auto."

Nüüd vaadake ise, mis oma laupäevaga peale hakkate. Mina teid enam aidata ei saa!