Palgapäev

How fab is that? Sain oma esimese päris palga. Noh et täistöö eest. Lahe. Kena, et kui palgapäev on pühapäev, siis kantakse kogu kupatus üle varem, mitte hiljem. Sest kellelgi siin oli raha juba peaaegu otsas. Raha jagub alati täpselt palgapäevani, ükskõik kui palju seda ka ei ole. See on universumi seadus ja seda ütles juba Buddha. Võib-olla. Igal juhul on see nõnda. Sest kui mingi hetk kuu keskel avastan, et kuidagi täis on pangaarve, siis otsin ikka võimalusi selle tühjendamiseks. See on loomulik.

Eile oli tööl nii armsaid hetki, kui mingi väikene laps ostis oma ema järel Tic-Taci ja jäi ootava näoga üles vaatama. Andsin talle pidulikult tšeki ja ta jooksis õnnelikult ema juurde: "Emme, ma sain tšeki ka!" Nii nunnu! Ja kui mingitel lastel kommi ostes natuke puudu jääb, siis annavad järjekorras seisjad tavaliselt juurde. See on ka armas. Mina ise alla teha ei saa, sest kassa puudujääk tuleb omast taskust maksta. No kui mingi üks sent jääb puudu, siis ma jätan selle nii, aga rohkem mitte. Ja mingi väike alles rääkima õppinud poiss tahtis hullult ise pin-koodi vajutada, karjudes: "Poja tahab ise vajutada! Poja tahab!!" Varakult tuleb lapsi tehnikaga harjutada. 

Aga sõimata sain ka, kui hommikul kõik oma viiekümnelistega tulid ja mul lõpuks vahetusraha polnud tagasi anda. Kusjuures tädil, kes sellepärast pahandas, oli endal täpne raha olemas, aga ta arvas, et hommikune pood on mingisugune rahavahetusbüroo. Palga- ja pensionipäevad on kuu algul, siis on kõigil raha laialt käes. Ja nad ei tea, et automaadis on ka teisi nuppe kui viiekümnelise oma.

Nüüd tuleks kodu poole astuma hakata. Täna on mingi emadepäeva kontsert, kuhu ema meid kõiki kamandas, nii et... edu meile. Kuhu me pääseme. 

Tuju on hea, mõnus on olla. Reeeeeede.