En garde, Monsieur Soleil!

Viis punkti, kes teab, mis filmi ma tsiteerin.

Täna on kõik nii sulnilt udune. Hommikul sukeldusin joovastusega sellesse udusse ja õnneks on see nüüdki veel alles!

Ülemus käis läbi ja kiitis hästi tehtud töö eest. Selle asemel, et, ma ei tea, rõõmsalt topelthästi edasi teha, lasin ma peale tema lahkumist kähku jalga, sest teadsin, et täna teda enam oodata pole. Selles mõttes, et ühelgi koristamistööl, mida ma teinud olen, pole seal midagi nii kaua teha, kui aega on ette nähtud, aga väga vara ka uttu tõmmata ei saa, sest nii võidakse su tööaega vähendada. Mu ülemus ei ole kohapeal, aga käib mõnikord läbi ja ma ei taha, et ta näeks, et ma poolteist tundi varem ära olen läinud.

Müüjatel on suva, kui kaua ma seal olen. Selles mõttes, et nad ei tea töötegemisest ise ka suurt midagi. Tihti mängivad nad seal palli. (Tegemist on spordipoega.) Kui kliendid on kohal. Lobisevad üksteisega. Ükskord istus üks tšikk pool tundi diivanil, rääkis telefoniga ja vaatas, kuidas ma töötan. 

Tahaks ka endale sellist tööd. Nagu halloo.

Delfis on praegu kuum teema see, et käitumisõpetaja Maaja Kallast väitis, nagu muudaks emade kaisus magamine nende pojad homoks. Just, sest mingil hetkel oma elus otsustavad kõik noored, kas neist saavad geid või heterod. Käib selline tšõkk su peas, sa ütled: "Mulle meeldivad nüüdsest poisid!", see pannakse su ankeeti kirja ja sellega on kõik.

Kurat, kuidas mulle sellised inimesed närvidele käivad. Nagu käitumisõpetajad (WTF?) ja näiteks kristlased, kes peavad ennast teistest paremaks.

News flash:au contraire, Snape-a-doodle!

Ma olen nii peen oma võõrkeelsete väljenditega. Jah, moi.

Mind hirmutab natuke, et ma viimasel ajal nii rõõmus olen. Ma rõõmustan lihtsalt näiteks selle üle, et väljas on ilus ilm. Või tähed taevas. Või et mul on töö.

See kõik on küll täiesti hea ja nii edasi (tunne rõõmu lihtsate asjade üle), aga see pole mina. Ma kardan ikka, et varsti tuleb allakäik ja mu paha tuju-masendushood naasevad.

Võib-olla mulle sobib vahelduseks selline elu, kus ma ei pea midagi õppima, vaid teen füüsilist tööd. See on nii pingetevaba! Ainus asi, mis muretsema paneb, on raha, aga ma lükkan selle oma peas  kaugemale. See põhimõte, mida ma siin kunagi mainisin, et rahasjade üle ei tohi muretseda, vaid peab endale kordama, et saad seda kõike endale lubada, on tõesti mind aidanud. Ja võib-olla tõmbab see juba midagi ligi. Vähemalt on mul teine töö ning detsembris saab juba terve kuu eest palka.

Mirjam, blogi on kirjutamiseks, mitte... mittekirjutamiseks! Oh, snap! See tuli mul nüüd küll löövalt välja.