Löörts

"Kaos" oli väga hea, kartul jäi rahule! (The potato has spoken) Eriti meeldis mulle Merle Palmiste osatäitmine. Ta hakkas ühel kohal ise ka natuke naerma. Inimesed ütlevad, et enda naljade peale ei tohi naerda, aga ma teen seda suht kogu aeg ja minu meelest on see naljakas.

Mulle meenus, kuidas Tiina paar nädalat tagasi mõtlikult tähendas: "Ma ei mõelnudki kunagi nii, et Cinamon on nagu kaneel, eks ju, ja samal ajal nagu cinema ka..." Haha, peale kui mitut aastat, mil see kino juba siin linnas on?, ma ei hakka ütlema blondiin, aga tegelt ütlen küll. Hästi paned!

Tiirutasime emaga eile poodides, eriti Abakhanis, kus ma riidehunnikute otsa peaaegu tukkuma jäin. See pood teeb mind alati hullult uniseks. Või on asi selles, et ema veedab seal nii kaua aega. Valisime Liisule riiet ja emps jäi peaaegu uskuma, et mulle meeldib üks räige neoonrohelinekollane. Ta vaatas mind kõhklevalt ja ütles aeglaselt, et tema meelest see vist ei oleks pluusiriideks väga hea. Päeva tüng läks talle!

Ma tunnen end nii erilisena, sest ka meile saabus segipööranud eurokalkulaator. Tegelikult on neid lugusid nii palju kuulda, et ma arvan, mingi pooltel näitab see lambikat kurssi. Meil 26, 8. Arvutasin ja arvutasin ning mõtlesin, et oota, see ei saa küll õige olla.

Ja muuseas teatri piletikontroll pidas mind õpilaseks! Mitte üliõpilaseks. Õpilaseks. See tuleneb mu nooruslikust kortsuvabast näost ja sundimatust käitumisest, mis elavate žestide ja tuka koosmõjus jätab kergelt lapseliku mulje.

Saite!