Mu psüühika saboteerib mind. Võtsin venekeelse "Liliti", sest kui raamatut enam ei viitsi lugeda, siis ajakirja ehk ikka. Aga ei! Ma lihtsalt ei suuda end sundida seda lugema, sest mu alateadvus peab seda õppimiseks ning õppida ma ei viitsi.
Kurat küll, see on ju ajakiri! Seal kirjutatakse ilukirurgiast ja Tšehhovist.(Ajakiri Lilit, mis Eestis enam ei ilmu, meeldis mulle, nagu Marie Claire'gi. Mul on vist luuserlik maitse)
Vene keel on nii ilus. Kunagi ma vihkasin seda. Nagu juurviljugi. See on nii naljakas, kuidas ma kasvan ja arenen. Ühepajatoidus olid head palad liha ja kartul ning muud jätsin söömata, aga kui maitsvad need muud nüüd on! Lillkapsas ja türgi oad...mmm. Tegin endale enne külmutatud köögivilju. Praegu ka hakkab suu vett jooksma, niii head.
Ma lähen nagu tõsiselt magama enne ühtteist. Eile pool üksteist. Täitsa lõpp ikka. Tahan unetunnid täis magada. Juba hakkan harjuma ning muutun vara uniseks. Ning kui olen üksinda, siis tõusen natuke peale kuut, et hommikut nautida. Mulle meeldib hommik - parim osa päevast. Kuigi tavaliselt meeldib ka kauem üleval olla, aga siis jääks und küll väheks.
Lähen Lõunakasse alati terviserada mööda ning mulle jookseb trennitegijaid vastu. Isegi laupäeva hommikul kell pool üheksa. Inimesed, te olete vaprad!
Ja ma olen nii tiinekas ikka veel: vaatasin just "John Tucker peab surema", mida ma olen viis korda ikka näinud. Millal väärtfilmid meeldima hakkavad? Ilmselt siis kui Elmari raadio.
Arvatavasti saab minust kunagi Sky Plusi kuulav pensionär. Ma võin sellega Guinnessi rekordi teha või midagi! Võimas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar