.... vist on kuri tulekul.
See Ray Bradbury raamat on nii meloodiline, see nagu heliseb, kui ma seda endamisi loen. Las ma tsiteerin ühe lõigu:
"Surma pole olemas. Pole kunagi olnud ega saa ka edaspidi olema. Kuid me oleme nii palju aastaid temast nii palju pilte joonistanud, oleme püüdnud talle võimatuks teha kõrvalepuiklemist, püüdnud teda mõista, oleme hakanud temast mõtlema kui iseseisvast olevusest, veidralt elusast ja saamahimulisest. Kõik, mis ta on, on aga siiski vaid peatunud kell, kaotus, lõpp, pimedus. Mittemiski. Ja karneval taipab väga nutikalt, et me kardame Mittemiskit rohkem kui Miskit."
Ma olen näinud ka sellest tehtud filmi, mis oli parajalt spooky.
Ja kolmekümne esimene peatükk on selline:
"Järelejäänud öö jooksul ei juhtunud enam midagi."
Oh seda naljahammast.
Vaatasin eile seda Kolmeraudset. Kui see hakkas, mõtlesin, et see on ju nii jama, seal on alati mingid poliitikud või muidu igavad tegelased. Aga seekord oli Tanel Padar. See saatelõik lõppes katastroofiliselt - ta hakkas mulle meeldima. Ta pole mulle kunagi meeldinud!
Maailm pole enam kunagi sama.
Ja veel oli seal Peeter Oja, kes oli vihane mingi Sami Lotila ja Õhtulehe peatoimetaja peale ja läks päris intensiivseks. Hommikuprogrammis ütlesid Kivisaar ja Kelk, et Oja läks eetris hulluks ja nii edasi. Aga seda oli väga huvitav vaadata, sest ta on nii karismaatiline inimene. Ja nagu paljudel koomikutel, olid ka temal natuke kurvad silmad. Nii see kipub olema.
Aga nii närvi ei tasu ju mingi Õhtulehe peale minna. Kes seda loeb?
Pealegi oli väga hea vaadata, kuidas Mihkel Raud, kellele meeldib väga oma häält kuulda, sai Oja tiraadile vahele öelda täpselt kaks lauset.
Rimi kuulutas suure plakati peal, et talumehe rulaad on soodukaga. Mina liha ei söö, aga mõnele võib küll meeldida - peaasi, et talumees on hästi läbikasvanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar